Ainult õhksoojuspumbale lootjat ähvardab külmasurm

Kohe aga tuleb välja öelda, et tegemist on alternatiivküttega, mis rahuldab soojavajadused efektiivsemalt võrreldes elektriradiaatoritega ainult teatud temperatuurivahemikus. Parimaks vahemikuks on -7 - +7°C, kus kütte kasutegur COP (1 kilovati elektrienergiaga saadav soojusvõimsus kilovattides) on näiteks Fujitsu Nocria puhul 4 kandis.

Meie kliimatingimustes täielikult õhksoojuspumbale panustada ei saa. Mida külmem on, seda rohkem efektiivsus langeb – seade töötab ka näiteks -30°C juures, ent kasutab sama soojushulga andmiseks võrreldes elektriradiaatoriga rohkem energiat ja kuigi Nocria välisosal on soojenduskaablid, muutuvad temperatuuri langedes seadme sulatamistsüklid järjest pikemateks.

Umbes -15°C….-20°C juures jääb õhksoojuspumpade võimsusest vajaka ning masina säästmiseks oleks mõistlik lähtuda juhendist ning -15°C juures seade välja lülitada, kasutades eluruumides täielikult elektri- või ahikütet. Eelmisel eriti soojal talvel langes temperatuur Tartus alla -15°C ainult ühel ööl, samas 2006./2007. aasta talvel oli selliseid öid 13 ning 2005./2006. aasta talvel 15.

Näiteks 17.-23. jaanuaril 2006 oli temperatuur Tartus kogu aeg alla -20 °C, langedes kuni -28,6°C-ni. Külmasid talvesid koos pikemate külmaperioodidega tuleb meil veel kindlasti. Nendeks perioodideks peab olema varuks mingi teine kütteallikas.

Teine oluline aspekt on sooja levik – kui radiaatorid on tavaliselt igas toas, siis ühel õhksoojuspumbal on üks puhur ja soojus levib nendesse ruumidesse, kuhu soe õhk saab vabalt liikuda. Kinniste uste taha soe õhk ei liigu ning mida rohkem takistusi ja sopistusi, seda vähem sooja õhku edasi kandub. Lisaks tuleb arvestada, et suurimal puhumisvõimsusel on õhuvoog ka 5-6 meetri pealt tunda ning puhuri poolt tekitatav kohin külgnevatesse ruumidesse kuulda. Otstarbekas on puhur paigutada näiteks elutuppa või koridori (mitte magamistuppa) ning suunata õhuvoogu teiste tubade suunas; samas võivad ruumidesse ikkagi jääda mitmekraadised erinevused ning kui see tekitab ebamugavust, saab vahet kompenseerida näiteks elektriradiaatorite abil.

Õue paigaldatud kompressorist tilgub välja vesi – kuivõrd õhutemperatuur seadme töötades langeb, siis niiskus õhus kondenseerub. Eriti suur vee-eraldus on talvel, kus sulatamistsükli käigus tekib jääsulamisvesi. Sõltuvalt paigaldusest võib vee tilkumine põhjustada ebamugavusi ja probleeme.

Suurtes korrusmajades, kus eraldi soojamõõtureid pole või keerulise torudesüsteemi tõttu neid panna ei saagi, on õhksoojuspump pigem luksusese, mis aitab saada soojust siis, kui kütet pole veel sisse lülitatud või on see juba välja lülitatud. Variant on keskküte üldse maha võtta ja loota kõige külmemal perioodil elektriradiaatoritele – aga kas elektriühendused vastu peavad? Lisaks, kui üha rohkem kortereid endid keskküttesüsteemist lahti ühendavad, siis keskküttesüsteemi haldaja aastaringsete püsikulude tõttu kasvavad teiste elanike küttekulud veelgi.

Täiendava lisaväärtusena saab õhksoojuspumpade uuemaid mudeleid kasutada suvel konditsioneerina. Kas see on meie kliimaoludes niivõrd vajalik, et uue mugavuse nimel veelgi energiatarbimist suurendada – on omaette küsimus.