Mobiililevi Selver või säästar?

Ajalugu kirjutatakse mõnikord ümber, mille põhjused on seniteadmata faktide ilmnemine või ajale jalgu jäänud hinnangute revideerimine. Eesti telekomituru arengulugu pole küll väga pikk, kuid selle valdkonna väga kiire arengu tulemusel on praeguseks tekkinud olukord, kus mobiilside olemus ja turul tegutsejate rollid on muutunud.

1990. aastate keskel riigiettevõttest aktsiaseltsiks ümber kujundatud Eesti Telekom ning selle samal ajal iseseisva mobiilioperaatorina tegevust alustanud tütarettevõte EMT said esmatulijana iseenesest mõistetavalt parima stardikoha. Mastaapsuse üks võlu on arvukad kliendid, kes mugavusest, miks mitte ka mõttelaiskusest või eestlaslikust konservatiivsusest, eelistavad olla seotud kauaaegse teenusepakkujaga. Kunagi polnud neil võib-olla tõesti muud valida, kuid praegune tegelikkus on teine. Aastatega väljakujunenud harjumusest on saanud hoopiski vanglatrellid, mille taga laiub paremaid võimalusi pakkuv maailm.

Kvaliteetse levi nimel on mobiilsideoperaatorid viimastel aastatel kõvasti pingutanud. EMT on valinud strateegiaks võimalikult laia ulatusega võrgu, mille signaalitugevus ei pruugi alati olla parim. Elisa seevastu on keskendunud võimalikult tiheda võrgu rajamisele võtmepiirkondades ning suurema elanike asustusega aladel, mistõttu paljudes Eesti linnades on Elisa levi kõige parem. Faktiliselt katab Elisa kvaliteetseim leviala enam kui poolt Eesti elanikkonnast, sh ka pealinna. Viimast kinnitas tehnilise järelevalveameti hiljutine mõõtmistulemus; nagu ka seda, et levitugevuselt on EMT Tallinnas alles kolmandal kohal.