Elagu intellektuaalne omand!

Kinnisvaraturg pole küll surnud, vaid normaliseerub. Betooni paigutatud poolemiljardistest projektidest on üha raskem kiiret kasumit oodata. See tähendab, et heal majanduslikul järjel inimesed - investorid - peavad otsima inflatsioonihirmus teisi võimalusi oma raha paigutamiseks. Kuna ka aktsiaturgudel pole kõige lõbusam, tuleks õppida edumeelsematelt riikidelt ja investeerida ettevõtetesse, mille intellektuaalne omand tagab pikaajalise arengu ja lisaväärtuse tõusu.

Üldine arusaam kinnisvarainvesteeringutest on siiani olnud "lihtne" - ostad mereäärse tüki maad, ootad paar aastat ja müüd mitmekordse kasuga maha. Tehnoloogiaettevõtetega tuleb rohkem vaeva näha. Ent kui maatükke ei õnnestu enam müüa, peaksid investorid otsima üles ettevõtted, kellel on mingi lisaväärtus välja pakkuda. Eestis pole puudust tublidest tegijatest, kes saavad palka välisfirmadelt või töötavad piiri taga. Neil on potentsiaali asutada ettevõtteid, mille tegevusest tekib pikaajalise väärtusega intellektuaalne omand. Põhiliselt takistab neid rahanappus - puudujääk, mille investorid võiksid lahendada.

Üks kinnisvaraprojektide eeliseid on nende suurus. Mis viga on paigutada sinna 200 miljonit ja lasta rahahunnikul tootlust koguda! Kulukam on investeerida väiksematesse projektidesse, kus püsikulu iga investeeringu kohta on pea sama, aga käive oluliselt väiksem. Samas soovitatakse jagada oma munad mitme korvi vahel - kui üks üle kuumeneb, on teistes korvides ikkagi tibusid oodata. Ka on teadmistepõhise väikeinvesteeringu tootlikkus tihti mitu korda suurem kui suurel rahapaigutusel. Strateegiliselt hajutatud mikroinvesteeringud on riskikapitalistide rikastumise alus. Isegi pühapäevainvestor teab, et aktsiaturul ei osteta kogu raha eest ainult ühe firma aktsiaid, vaid jagatakse see eri vahendite vahel. Väike on uus suur!