Doha pärast nutta ei maksa

Vaadakem aga Doha päevakorda erapooletuma pilguga ja imestagem, mille pärast see sekeldamine õieti käib. On tõsi, et põllumajandust toetavad strateegiad rikastes riikides kalduvad maailmas hindu ja arenguriikide põllumajandustootjate sissetulekuid alla suruma. Enamike põllumajandustoodete osas on aga nende toetuste andmise lõpetamisel tõenäoliselt hindadele maailmas ainult tagasihoidlik mõju - kõige enam mõned protsendid. See on pisiasi võrreldes märkimisväärse hinnatõusuga, mida maailma turud on hiljuti kogenud, ja jääb igal juhul tähelepanuta suure muutlikkuse tõttu, millele need turud tavaliselt allutatud on.

Samas kui põllumajandustoodete kõrgemad hinnad maailmas aitavad tootjaid, teevad need halba arenguriikide linnamajapidamistele, millest paljud on samuti vaesed. Seetõttu on hiljutine toiduainete hinnatõus pannud paljud põllumajanduslikud maad kehtestama ekspordipiiranguid ja põhjustanud peaaegu paanikat nende seas, kes muretsevad ülemaailmse vaesuse pärast.

Raske on sobitada neid hirmusid seisukohaga, et Doha kaubandusvoor võiks päästa kümneid, kui mitte sadu miljoneid inimesi vaesusest. Parimal juhul võib põllumajandusreform rikastes riikides olla kahtlasevõitu õnnistus maailma vaestele. Silmnähtavat kasu saadakse ainult mõnede tarbekaupade osas nagu puuvill ja suhkur, mida vaestes majapidamistes suures koguses ei tarbita.

Palju võidaksid põllumajandusreformist USAs, ELis ja teistes rikastes riikides nende maksumaksjad ja tarbijad, kes on pikka aega maksnud toetuste ja protektsiooni eest, mida saavad nende põllumeestest kaasmaalased. Kuid ärgem saagem valesti aru - me räägime siin siseriikliku poliitika reformimisest ja sissetuleku sisemaisest ümberjaotamisest. See võib olla hea tootlikkuse ja isegi õigluse seisukohalt. Aga kas see peaks saama Maailma Kaubandusorganisatsiooni esmase tähelepanu objektiks?

Kuidas on tööstuskaupade tollilõivudega? Rikkad riigid on nõudnud impordi tollilõive arenguriikidelt nagu India ja Brasiilia vastutasuks oma põllumajandustoetuste kaotamise eest. (Jätkuvalt jääb mõistatuseks, miks peavad vaesed riigid rikastele altkäemaksu maksma, et teha seda, mis viimastele kasulik on.) Kuid ka siin on potentsiaalne tulu nigel. Rakendunud tollilõivumäärad arenguriikides, kuigi suuremad kui arenenud riikides, on nagunii erakordselt madalal.

Vastavalt maailmapanga hinnangule suurendaks kõigi väliskaubanduse piirangute täielik kõrvaldamine lõpuks arenguriikide sissetulekuid napilt 1% võrra. Mõju arenenud riikide sissetulekutele oleks veel väiksem. Ja Doha voor muidugi ainult vähendaks neid takistusi, mitte ei kõrvaldaks neid täielikult.

Doha voor rajati müüdile, et põllumajandusele keskendunud läbirääkimised kujutavad endast "arenguvooru". See andis neile soovitud toetajaskonna. See andis rikaste riikide valitsustele ja tolleaegsele WTO peadirektorile Mike Moore'ile võimaluse olla moraalselt üle globaliseerumise vastu protestijatest. See andis USA-le võimaluse osutada halvustavalt ELi ühtse põllumajanduspoliitika suunas. Ja see oli sobitatud vähestele keskmise sissetulekuga arenguriikidele (nagu Brasiilia, Argentina ja Tai), mis on suured põllumajanduseksportöörid.

"Arenguvooru" müüt aga, mida propageerisid kaubandusläbirääkimiste "jalgrattateooriasse" (seisukoht, et kaubandusrežiim võib jääda õiglaseks ainult liberaliseerimise pideva arengu kaudu) kiindunud kaubandusametnikud ja majandusteadlased, andis tagasailöögi, kuna USA ja peamised arenguriigid leidsid olevat raske oma põllumajandussektoreid liberaliseerida. Viimase läbirääkimiste vooru läbikukkumiseni viis lõpuks India keeldumine aktsepteerida jäiku reegleid, mis nende arvates paneksid India põllumajanduse väikeosanikud hädaohtu.