Intervjuu ajakirjanikuga Thbilisist: palju laipu on veel rusude all

Järgneb intervjuu, mis toimus vene keeles. Intervjuu tõlgiti eesti keelde.

Kas sõda on lõppenud? Tulistamine on praegu vaibunud. Päeval pole juba pikemat aega midagi kuulda olnud. Kuid kell kümme õhtul teatati mulle Batumist, et pommitati Batumi ja Poti sadamaid. Ma ei tea, mis seal täpselt toimus, kuna info on väga ühekülgne.

Pigem tekkis hirm, et Aserbaidžaan alustab mingit tegevust Mägi-Karabahhia konflikti tsoonis, kuna just nemad arvavad, et nende huvid said riivatud. Kuid me kõik loodame, et neil jätkub mõistust mitte korrata veriseid vigu.

Kui kaua see veel kestab?Siin ilmselt on küsimus Gruusia presidendis. Tema pani kodanikud olukorda, kus nad kardavad minna kodunt välja. Te ei kujuta ette, milline paanika siin on. Ühelegi rahvale ei meeldi sõdida. Gruusia opositsiooni liidrid teatasid, et sõja ajaks lõpetavad nad kõik sisepoliitilised vaidlused. Kuid mulle tundub, et pärast sõja lõppu ütlevad nad välja kõik, mida Saakašvilist arvavad. Kunagi pole Armeenia ja Gruusia omavahel sõdinud. Need on ainukesed õigeusklikud riigid Kaukaasias. Tavainimese tasandil on meil väga hea läbisaamine, kuid poliitilisi suhteid kahe riigi vahel ei ole. Presidendid käivad koos suusatamas, kuid rahva elu see kergemaks ei tee.

Millist abi te praegu kõige rohkem vajate?

Ei tea, kes ja kuidas suudaks seda saavutada, kuid kõige suurem abi oleks absoluutne rahu. Inimesed kardavad. Gruusias kuulutati välja üldine mobilisatsioon. Sõtta võeti 17-aastasi poisikesi.

Saakašvili viis asja nii kaugele, et Gruusia-Osseetia konflikt kasvas üle mingiks Ameerika-NATO-Venemaa-Gruusia konfliktiks. Enam pole selge, kes, kellele ja mis pretensioone esitab. Kuid me vajame ainult rahu!

Kas Armeenia kardab mingeid Venemaa poolseid aktsioone?

Ei. Me oleme ju strateegilised partnerid. Isegi sellist küsimust pole tõstatatud.