Nädal Raul Veede pilgu läbi

Põllumeestele saabus paha uudis: õelad ametnikud tahavad siduda põllu majandusega, toetused asendada sunniviisilise kindlustusega. Kuidas siis nii!? Kas sellised üldse teavad, kuidas lõhnab kevadine kesa? On ju põllumehe amet sama õilis ja püha kui näiteks kunstnikul või kirikuõpetajal. Nendelt ei nõua ometi keegi, et nad ennast ära majandaksid ja kasumisse tuleksid. Esiisade kombel elamine ning eesti rahva missioonitundlik toitmine ei sobi moodsa majandusega.

Põllumeestele tuleb toetusi anda mitte sellepärast, et päike, vihm või tuul oleks ikalduse põhjustanud, vaid et seda ikaldust kunagi ei tuleks. Muistsed eestlased viisid sama raha haldjatele või uputasid allikasse, tänapäeval maetakse see põldudele. Põllumees on moodsa aja haldjas, õrn ja eeterlik olevus, keda me peame hoidma ja armastama. Matame rumala reformikava parem maha ja laulame kõik koos midagi ilusat: "Oo, Eestimaa, kuni su küla veel elab..." Ja siis teeme korjanduse.

Kultuurkapitali avalikuks saanud komme näitlejatele näo järgi raha jagada jätab nähtavasti vähesed külmaks. Ühed kiruvad, et pole neil näitlejatel midagi vaja, teised annavad vastu, et kirjanikud lugegu välismaa kohta raamatutest. Ning mille järgi siis otsustama peaks, kes raha saab? Kõigile ju ei jagu. Tuttavatele ja ilusatele andmine on vähemalt selge printsiip.