Laval etendub 'Hinnatõus'

Viimasel ajal maailma tabanud toiduhinna tõusule on üritatud leida mitmeid põhjendusi. Alates sellest, et süüdi on kõrge naftahinna tagajärjel tekkinud biokütuste "buum" või alati tavapäraste kahtlusaluste alla kuuluvad spekulandid. Viimased teatavasti on alati süüdi - umbes nagu omal ajal aastaajad või rahvusvaheline imperialism. Praegu näib kontekst muutuvat: biokütuse hüsteeriat näikse tasapisi ümber hinnatavat. Seni üliemotsionaalsesse diskussiooni on lisandumas kerge pragmaatiline komponent.

Esiteks on uus märksõna efektiivsus ning teiseks ei kerita enam niivõrd jõuliselt üles intriigi toit vs kütus - pole ju biokütuse saamiseks vajalikele kultuuridele reaalselt veel sellist pinda, mis suudaks toidukultuuridele konkurentsi pakkuda.

Aga kes on ikkagi süüdi? Nisu, maisi, sojaoa hinnad on tuntavalt tõusnud. Vastus on arvatust lihtsam. Kiiresti arenevate riikide elanike toitumisharjumised (peamiselt Aasias) on muutumas. Uudiste pealkirjadest hiljuti läbi jooksnud riisipuudus oli näiteks tingitud otseselt sellest, et kasvav keskklass tahab paremat toitu ja rohkem liha. Kilo veiseliha tootmiseks kulub 8 kilo teravilja. Et lihaveised kepslevad heinamaal ja söövad rohtu, on tänapäevase suurtootmise juures vaid ajaloolis-romantiline illusioon. Seega pole konflikt toit vs kütus, vaid toiduteravili vs söödateravili.