Jalgpallis näeb kõige ehedamat globaliseerumist

Ei ole eriti kahtlust, et välismängijad parandavad mängu kvaliteeti Euroopa klubide meistrivõistlustel. Euroopa jalgpallilava ei oleks pooltki nii erutav ilma selliste ründajateta, nagu Cote d'Ivoire, Didier Drogba (Chelsea) või Kameruni Samuel Eto'o (Barcelona). Aafrika talendi eeliseid on samuti lihtne näha. Aafrika mängijad suudavad teenida tunduvalt rohkem raha, turustades oma oskusi Euroopas, mitte ainult tippklubides, vaid arvukates uusrikaste klubides Venemaal, Ukrainas või Türgis.

Jalgpallimängijate rahvusvaheline mobiilsus on suurendanud sissetulekute lõhet selliste staaride, nagu Drogba ja Eto'o ja nende kaasmaalaste vahel kodus. See on oluline osa üleilmastumisest: võimalused viivad suuremate erinevusteni nende vahel, kellel on oskusi või õnne neid ära kasutada, ja nende vahel, kellel seda ei ole. Seda tüüpi ebavõrdsus ei ole ilmtingimata halb. See teeb mõnede inimeste olukorra paremaks - teiste oma halvendamata.

Paljud kardavad, et riiklike meeskondade kvaliteeti kahjustab välismängijate kättesaadavus. Milleks investeerida arenevatesse kohalikesse talentidesse, kui suudate need palgata välismaalt?

Inglismaa pakub siin jällegi asjakohast näidet. Paljud süüdistavad riigi ebaõnnestumist kvalifitseeruda sellesuvistele

Euroopa meistrivõistlustele välismängijate ülekaaluga Briti klubimeeskondades.

Copyright: Project Syndicate