Rohkem me ei näe, kuid vähem ka mitte!

Kirjutasin sellesse viimasesse Visiooni lugu lahtisest maailmast ning kuidas ümbruse õige nautimine meid muudab. Juba varakult mõistsin oma viga - kui soovin suhelda inimestega, kes on maailma näinud, siis tuleb varuda palju rohkem aega, kuna nad on suure tõenäosusega parasjagu kusagil maailma vaatamas. Meie planeet ei ole küll väga suur, kuid ühele inimesele on siin vaadata küll ning paljusid asju tuleb ka mitu korda uurida, seepärast kodunt neid aktiivseid inimesi ei leia.

Siiski ma ei kahetse, oli see ju viimane aeg lugu ära kirjutada. Otsuse tegin ligi aasta tagasi, kui ise Srinagari lähistel küünte ja hammastega mööda ühte Himaalaja mäenõlva üles ronisin ning enda kõrval laisalt jalutava giidiga juttu puhusin. Tundsin maailmapildi muutumist ning tekkis soov seda jagada.

Nii on ajakirjanike elu üldse, see on mõtete jagamise tee. Ja see ei ole mingi konkreetne töökoht ega ajakiri, vaid kogu infofoon kokku. Seepärast ei jää mul kellegagi ükski idee jagamata ka tulevikus. Suur tänu Visiooni toimetuse poolt kõigile, kes läbi aastate meiega on püsinud!