Vahter: nõrgamõistuslike kaitsmisel ei saa enam olulisi asju uurida

„Eestlastel on õigus uurida ajalugu: kes on teinud sigadusi, kes päästnud elusid,” rääkis Ekspressi ajakirjanik konverentsil „Isikuandmetekaitse ja meedia”.

Vahter tõi näitena raskused ajakirjaniku töös riigiarhiivist toimikute kättesaamisel. Kui isik on olnud rohkem kui 30 aastat surnud, siis ei pea luba küsima, et tema toimikuga tutvuda. Aga kui inimene on elus või vähem kui 30 aastat olnud surnud, siis tekib küsimus, et kes otsustab juurdepääsu andmetele. Üks võimalus on küsida isikult endalt, kui too on elus või kui huvitav persoon on vähem kui 30 aastat surnud, siis mõnelt sugulaselt. Näiteks 2005. aastal surnud Olga Lauristini riigiarhiivi toimikud saab uurida alles 30 aastat pärast tema surma ehk siis 2035. aastal. Ajalugu ei tohi olla saladus, rõhutas ajakirjanik.

Kui põhjendada juhtumit ülekaaluka avaliku huviga, võib tekkida olukord, kus otsustamine jäetakse arhiivitöötaja peale. „Arhiivitöötaja ei julge seda ise otsustada. Nimelt võidakse delikaatsete isikuandmete avaldaja määrata kuni üheks aastaks vangi. Sel juhul minnakse ikka ülemuse juurde küsima ning seetõttu arhiivitöötajad ei julge teha selliseid erandeid, et annavad mõne toimiku välja,” rääkis Vahter, tuues pildimaterjalil näitena Andrus Ansipi, Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli, kelle toimikuid võiksid ajakirjanikud ihaldada järgmisena, kui mõni erand tehtaks.