Täpid taevas on tegelikult suured

"Alguse sai astronoomia minu elus 2004. aastal, kui naine mulle teleskoopide kataloogi sünnipäevaks kinkis. Siis ma ostsin esimese, see oli kolmjalal õueteleskoop, kuid see varastati. Siis tuligi mõte, et kui juba uus osta, siis korralik ja koos kupliga, et peaks vähem külmetama," meenutab mees mõne aasta tagust alustamist hobiga, mis viis oma kätega tähetorni püstipanemiseni.

Ehituslikult on Raivo loodud observatoorium kerghoone, koosnedes peaasjalikult kahest teineteise peale asetatud kaevurõngast. Ümber on tellisvooder ja peale osteti spetsiaalne liikuv kuppel. "See ikka ei ole piisavalt hea, teeb palju müra. Kui järgmise soetan, siis ikka peenema. Olen mõelnud, et siis juba ka üks Saaremaa maja, et madalad kadakad oleks ümber ja öösi täiesti pime," unistab Hein, et vabaneda linnas vaatlemist segavast valgusreostusest.

Martin Vällik on harrastusastronoom ning teeb põhitööd reklaamialal. Hobina pildistab tähti ning müüb teleskoope. "Pigem isegi olen nõustaja, kuna fotopoodidest ja kaubamajadest tähevaatluseks müüja käest väga head nõu ei saa.

Teleskoobi valimisel on oluline selgeks teha, milleks seda vaja on. Kas vaadata üks või koos sõpradega? Kas ma tahan pilte tegema hakata või piisab palja silmaga vaatamisest? Kas ma saan vaadata kodunt või pean seda pidevalt trepist vedades õue tassima? Kas mul on tema hoidmiseks kodus ruumi? Nüansse on päris mitu. Kui tahad kuud pildistada, on vaja pikka fookuskaugust. Plejaadide jaoks on vaja jälle teisi omadusi - et oleks lai ja ilma servamoonutusteta vaateväli," seletab Vällik

Heina sõnul ei ole teleskoopide juures oluline mitte pikkus, vaid jämedus - mida laiem on toru, seda rohkem valgust sisse mahub ning seda väiksemaid tähti on võimalik sellega näha: "Kui inimese silm oleks sama läbimõõduga kui objektiiv, näeks ka inimene tähti hästi. Siit tulebki soov osta omale uus teleskoop, et näha samu asju, millest internetis räägitakse."

Astronoomide seas ei ole vahet, kas tegu on profi või amatööriga, kõik töötavad käsikäes. Inimesed üle maailma teevad koostööd, otsides taevalaotusest midagi uut. Välliku sõnul on hea näide Supernoovade Jaht. "Harrastajaid on palju rohkem kui teadlasi ja nad suudavad taevalaotuse paremini ära katta. Jaht on oluline, et mõõta meie universumi mastaapsust. Supernoovad on standardmajakad - nende heleduse järgi saab kaugust arvutada. Peale selle on veel gammasähvatuste järelhelenduste mõõtmine. Orbiidil on gammateleskoop, mis püüab sähvatuse kinni, määrab suuna ja saadab siis üle maailma astronoomidele automaatse teate: vaadake nüüd sinna suunda ja püüdke kinni sellele sähvatusele järgnev visuaalne pilt spektri nähtavas osas," toob ta näiteid täheteadlaste hobi põnevamast osast.

Raivo Hein hindab enim võimalust taevast pildistada: "Vaadates ei näe piisavalt - inimese silm ei ole nii tundlik, et iga footonit registreerida. Kui juba pildistamise maitse suhu saad, siis niisama vaadata enam ei tahagi. Pildistamine on väga keeruline, kuna selleks, et ilusat pilti näha, tuleb mõnda objekti kaua säritada, kuid maakera ju liigub. Kuud pildistades nii kaua säritama ei pea, aga udukogu valgustan kolm minutit. Kunagi loodan oma teleskoobi nii paika ajada, et saan ka tunniseid klõpse teha. Teadlased pildistavad objekte säritades ühte pilti mõnikord 15 tundi - päeval peavad pausi ning õhtul jätkavad. Peale selle tehakse ka sadu eri kaadreid, mis hiljem vastavates programmides üksteise peale tõstetakse, et müra väheneks ja teravus tõuseks. Ise istusin nädalavahetusel 16 tundi arvuti taga ja sain kolm pilti valmis," kirjeldab Hein, kel juba ka plaan uus ja veelgi võimsam teleskoop hankida.

Ka Vällik hindab pildistamist kõrgelt. "Fotografeerides näeb ilu rohkem. Inimese silm ei kipu valguse kahanedes värve eristama. Öösel on kõik kassid hallid, nagu öeldakse. Samas näeb palju ka palja silmaga. Kui sattuda näiteks selge ilmaga kümneid kilomeetreid linnast välja ja kui ka kuud taevas ei ole - no mida kõike seal siis ei näe! Tähevaatamine võib väga ära võluda, või näiteks läbi teleskoobi kuu vaatlemine. Mulle endalegi, iga kord kui läbi läätsede taas kuud vaatan, on selline tunne … imetled, nagu näeks esimest korda imeilusat kaunitari. Imestamast ei väsi ära. Või siis Saturni rõngad, plekid Päikesel või Jupiteri vööd," kirjeldab ta taevast ilu.