Mitte suured ei söö väikseid, vaid kiired söövad aeglasi

Majanduse efektiivsuse allikas on ühelt poolt tehnoloogilised muutused ja areng, teisalt töötajate ümberpaiknemine madala tootlikkusega sektoreist kõrgematesse.

Kas kõigis riikides mõjutavad tööviljakust sarnased tegurid? Vastus on ei. Arenenud riikides tuleneb lisandväärtuse kasv peamiselt tehnoloogilistest uuendustest ja arendustööst. Vähemarenenud maades saavutatakse nihe, liikudes suuremat väärtust loovate tegevuste ja valdkondade suunas. Seega aitab tehnoloogiline innovatsioon riigil tippu jõuda alles siis, kui tootmisstruktuur on muutunud ja suur osa ettevõtteist töötab väärtusahela kõrgemates osades. Näiteks õmblustöö asendavad brändid ja jaemüügivõrgud. Või tegutsetakse suurema ekspordi- ja lisandväärtuspotentsiaaliga sektoreis. Käe asemel tehakse rohkem peaga tööd, seda nii tööstuses kui ka teeninduses.

Kumba kategooriasse kuulub Eesti? Viimaseil aastail on suur osa majanduskasvust tulnud siseturult. Seda on soodustanud majanduse konjunktuur, odav laenuraha, üldine optimismi ja kindlustunde kasv. Tootmissisendite hinnad aga kasvavad. Tuntavalt on kõrgemale elustandardile kerkinud palgad ja ootused. Et jõukat (või jõukuse ootuses) ühiskonda ülal hoida, on oluline "pärisraha" sisse toov konkurentsivõimeline ekspordisektor.

Kui tugev see sektor meil on? 1995-2005 on ühe töötaja loodud aastane lisandväärtus töötlevas tööstuses kasvanud vähem kui 4000 eurolt 12 000 eurole. Taanis samal perioodil 40 000 eurolt 65 000 eurole. Üks töötaja Taanis loob aastas enam kui viis korda rohkem väärtust kui Eestis!

See pole pelgalt tehnoloogilise taseme või müügivõimekuse erinevus. See on struktuurne probleem. Eestis töötab liialt palju inimesi sektoreis, kus tootlikkust lõputult kasvatada ei saa. Isegi mitte kasutades parimat tehnoloogiat ja omades häid turuteadmisi (tekstiili-, puidu-, mööbli-, toiduainetööstus).

Edasist arengut silmas pidades on Eestil kolm valikut. Töötada tänaseis sektoreis efektiivsemalt ning jõuda Portugali tasemele (tööstuse tootlikkus veidi üle 20 000 euro per capita). Töötada samades sektorites, kuid väärtusahela teises otsas ja nüüdistehnoloogiaga ning jõuda paremal juhul Hispaania tasemele (pisut alla 50 000 euro). Kolmas valik on juba keerulisem. Kui tahame jõuda Taani (65 000 eurot) või Soome (75 000 eurot) tasemele, peame majanduse struktuuri oluliselt muutma.

Mida müstilist see majanduse struktuurimuutus endast kujutab? Kui suurt osa majandusest see puudutab?

Üle hirmutada pole mõtet - juuksur jääb juuksuriks, õpetaja õpetajaks, müüja müüjaks. Seda nii Taanis, Saksamaal kui ka Eestis. Näiteks võib tuua Jaapani. Jaekaubanduses, elamuehituses ja toiduainetööstuses on hõivatud pea 90% töötajaist, samas vaid 50% tootlikkusega USA keskmisega võrreldes. Mis imevägi see Jaapani siis edukaks teeb? Ülejäänud, pisut rohkem kui 10% töötajaid, kes on hõivatud maailmaturul läbilöögivõimelistes valdkondades -terase- ja metalli-, autoosade- ja auto-, koduelektroonika- ning väiksemal määral arvutitööstuses.

Eestis pole riigi väiksuse ja ressursside, eelkõige inimeste nappuse tõttu võimalik globaalse mõjujõuga tööstusettevõtteid luua. Seepärast peavad meil suure lisandväärtusega välisturule suunatud valdkonnad moodustama hõivest rohkem kui Jaapani 10-15%. Vahest 20-30% piisaks. Aga mis need on? See ongi Eesti majanduse struktuurse muutumise "miljoni dollari küsimus". Tulevad need töötlevast tööstusest või teenindusest? Ilmselt mõlemast. Kui tulevad.

Viimased märgid majandusest näitavad, et edukamad ja suuremad investeerijad on pigem koduturule suunatud ettevõtted, nt ehitusmaterjalide tootjad. Seejuures on peamine tootlikkuse kasv saavutatud kõrgema hinda küsides. See omakorda on kinni makstud väljast laenatud raha ja palgakasvu arvelt. Mõnes mõttes oleme muutunud iseenda teenindamise keskseks majanduseks. Mina müün sulle, sina mulle. Mõlemad teenime ja saame rikkamaks. Siit pärineb enamik ringlevast palgamassist.

Aga kas see on päris või tunnetuslik rikkus? Tallinnas teenitakse praegu suurem osa palgast (kogumahu, mitte palgataseme mõttes) ehitusest, avalikust haldusest, pangandusest, ühiskondlikes teenustest, tervishoiust, toidu-, esmatarbe- ja tööstuskaupade jae- ja hulgimüügist, nõustamisteenustest ja telekommunikatsioonist.

Eduka tuleviku mõttes on meil kaks küsimust. Lühemas perspektiivis: kas kiire siseturu kasvu tingimustes koduturule keskendunud firmad suudavad pilgu Eestist välja suunata, seda tänase inflatsiooni ja fikseeritud valuutakursi tingimustes? Pikemas perspektiivis on ilmselt olulisim küsimus, millised on tulevased ettevõtted. Kas räägime globaalsele turule suunatud ärimudelitest või pigem mugavast väikse asja tegemisest kohalikule turule?

Globaalsete ärimudelite all mõtlen ma realistlikke viise, kuidas Eesti piiratud ressursside tingimustes teenindada suuri turge. Tehnoloogia annab meile selleks võimaluse. Tööstuses protsesse automatiseerides, teeninduses internetitehnoloogiatega. Küsimus on eelkõige, kuidas ühe kätepaari töö võimalikult paljudeni viia (Skype), mitmekordselt maha müüa (tarkvara), kõrgemat hinda küsida ja kliendi lähedal olla (Baltika ja Monton). Oluline pole Eestis toota või müüa. Eestist tuleb juhtida äri- ja logistikaprotsesse. Siin peavad olema strateegiline kompetents ja omanikfirmad. Vaatame arengut lühikeses või pikas perspektiivis, igal juhul on edu valem läbilöögivõimelised, visioonikad, turuteadlikud ettevõtjad. Eriti oluline on nende juurdekasv, nii orgaanilises mõttes (tehnika- ja ärikoolidest) kui teadlikult juhitud valgekraede migratsiooni läbi. Lisaks selged sihid, muutuste juhtimise oskus ja kiirus. Ärme laseme end morjendada meie väiksusest ja võimaluste piiratusest. Peame meeles vanasõna - mitte suured ei söö väikesi, vaid kiired söövad aeglasi. Ja meil on šanssi saada edukaks Euroopa riigiks.