"Ehe elu ehe" pole kunstinäitus, pigem mõttehetk või vaheülevaade kulgemisest eheda elu otsingutel. Talvine pööripäev, pimedaim aeg aastas, oli esivanematel tehtu üle mõtlemiseks, uueks valmistumiseks ning oma lahkunud lähedaste meenutamiseks.
Fotod ja esemed näitusel on autorite viis olemise üle mõtiskleda. Olemise terviklikkuse ja iseenese osa üle selles tervikus. Liblikate puhul unustatakse sageli nende eelnev elukäik rööviku ja nukuna. Vähesed neist jõuavad pärast pikka ja keerukat arengut liblikaks.
Fred Jüssi on aastate jooksul kulgenud rattaga Eestimaa teedel ja pildistanud autode tuuleklaasidel otsa leidnud liblikaid, nende ilusaid, aga surnud tiibu. Vaatad ja jääd mõtlema elu hapruse üle.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kalli Seina ehted on tehtud, mõeldes teekaaslastele, kes elasid kohati valusat, aga ilusat ja ehedat elu. Osa neist jõudis saada valmikuks, osa jäi teele.
Habrastest liblikatiibadest sündinud mõtted elavad edasi ka Inga Koppeli klaasesemetes, saades teises hapras materjalis uue mõõtme ja väärtuse, tekitades värskeid mõtteid. Kuni mõte ja olemine saab elu ehteks, muutub ehe lihtsalt olemiseks. Näitus jääb avatuks 15. jaanuarini 2008.
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.
Hetkel kuum
BinDawoodi intervjuu Äripäevale
Võlakirju saab märkida 28. augustini