Kultuurikatel loovuse keetmiseks

Fritze sõnul võiks Kultuurikatel olla midagi unikaalset, mida enne ei ole olnud: "Kui ma sihtasutuse juhiks sain, oli töö Kultuurikatlaga juba alanud, hüppasin juba liikuva rongi peale. Siiski plaanid alles valmivad. Sooviksin, et seal hakkaksid asuma meie sihtasutuse bürooruumid, andmaks märku, et see on koht, mis on seotud kultuuripealinnaga, ja anda sellega ka järgmine tõuge, et arendamine veidi edasi liiguks. Kui kõik läheb nii, nagu ette nähtud, on meil järgmise aasta eelarves summa, miljon-paar, mille saame kulutada bürooruumide väljaehitamise peale. Muidugi on seal vaja ka näiteks kogu kompleksi katus vahetada ja selleks muidugi sihtasutusel raha ei ole."

Fritze arvates asub Kultuurikatel huvitavas kohas, kus täna midagi ei juhtu, kuid kus on kunagi ilus keskkond: "Sinna kõrvale plaanitakse rannapromenaadi, linnavalitsuse uut hoonet, linna avanemist mere poole. Tallinn on ju merelinn. Tahan, et ta oleks koht, kuhu inimesed toovad energiat, mis annab kogu linnaosale elu. Arvatakse, et Katel on suur koht ja seal võiks olla stuudiod, loomeinkubaatorid, prooviruumid. Kui aga nii võtta, siis tegelikult on ruumi isegi vähe."

Ideede puudust Kultuurikatlas ei ole. Tuntust on kogunud isegi idee teha katla kõrval kõrguvasse korstnasse hotell. MTÜ Kultuurikatel juurde on kogutud loomenõukogu, mis koosneb ligi neljakümnest kultuuriinimesest. Ühe liikme, kirjanik Jan Kausi hinnangul tähendab Kultuurikatel Tallinnale loomingulist keskkonda sõna otseses mõttes. "Ta asub kesklinna vahetus läheduses, samas mere ääres. Ta on suur ja avar, kuid liigendatud nii, et sinna saab tekitada nii saale kui ka pesasid, lauseid ja pause. Sinna saab peituda, jäädes samas elu tuiksoonele või selle vahetusse lähedusse. See on hea koht kõrvalpilguks maailma asjadele. Kultuurikatlas võiks tekkida inspireeriv õhkkond, kus muude loominguliste tegevuste hulgas võiks ka näiteks raamatut kirjutada. Loodan, et 2011. aastaks seal elu keeb, et katel on keskendunud inimestest ja keskendatud tegevustest tulvil, ometi mitte nii palavikuline kui linn ta ümber," unistab kirjanik.

Peeter Eerik Ots leiab, et kõige tähtsam Eesti jaoks on luua loovuse infrastruktuur. "Seda saab teha nii, et tuleb luua kohti, kus inimene saab olla loov, kuhu inimene saab tulla ilma eelnevalt kokku leppimata. Mitte nagu teatrisse, et kaks nädalat ette on planeeritud aeg seitsmest poole üheteistkümneni.

Innovatsioonipsühholoogia ütleb, et innovatsioon on rahulolematus olemasolevaga. Kui tahad midagi paremaks teha, siis sa ei vingu, vaid tead ja näed võimalusi, suudad püstitada hüpoteesi. "Digi" ei ole meie ainus võimalus, me oleme sinna lihtsalt kinni jäänud. Wifi igal pool, aga mis veel? Uus hüpotees on praegu puudu, aga ta võib tulla Oljalt Lasnamäelt või Svenilt Haapsalust.

Sellistele mõtetele on jõutud nii Soomes, Rootsis kui ka mujal riikides. Kui Eesti selle nüüd ära teeb, siis on võimas. Meile palju edumaad ei ole antud, ehk viis aastat. Juba teevad mujalgi, Pariisis näiteks. Või siis Gröningeni "City on a roof", kus ka meie kaasa mõtlemas käime, kus püütakse ära kasutada linna katusepindasid. Ülevalt vaadates on ju linnad väga mõttetud - tohutu raiskamine, eriti Euroopas, kus maa kallis on.

Loovamaks ei saa inimesi käskida, nad saavad areneda, saavad olla inspireeritud. Tavaline tänavapilt seda ei paku. Siin on vajadus avatud linnaruumi mõtlemise järele, kuidas kõik pargid, hoovid, katused nii kasutusele võtta, et inimene neis areneks. Ja et linnal oleks tarkus seda toetada, et kui inimesed sebra maha joonistavad, kuna inimesed on kogu aeg käinud kunstiakadeemia ja Kaubamaja vahelt üle tee, siis politsei neid ära ei viiks.

Meil on bürokraatiat vähem kui Põhjamaades, aga ka meil on suurim väljakutse sellest läbinärimine, mõtteviiside muutmine. Viia ühiskond loovuse peale tagasi, et ei pea kogu aeg tarbima, vaid et sa saad oma loovintellekti kasutada. Katel on täna kõikide teooriate järgi neile nõudmistele vastav. See maja ei peaks olema kunstnike jaoks, vaid linnarahvale. Linnakassa ja eelarve kohta rahvas juba küsib, et kuhu raha läheb? Nüüd peaks hakkama ka ruumi kohta samamoodi küsima - kuhu linnaruum kulub?"

Fotod: Meeli Küttim