D-hirmul on suured silmad

Eesti majanduskasvu ei mõõdetagi enam kahekohalise numbriga ja investorid ning analüütikud nii siin kui sealpool riigipiiri on muutunud murelikuks. Balti riikide majandusnäitajad on mitme välisanalüütiku hinnangul kurjakuulutavalt halvad. Viimased nädalad on lisanud teema, justkui ähvardaks Eesti taasiseseisvumise üht sümbolit devalveerimine. Tundub, nagu valmistuks osa ühiskonnast tegema valikut, kes pääseb veeuputuse eest Noa laevale.

Välispankade analüüse põhjalikumalt lugenu märkab, et Balti riikide valuutade devalveerimist ei peeta tingimata tõenäoliseks ega soovitud arenguks. Mille üle me muretseme, rääkides ohust Eesti majandusele ja kroonile? On muretsemise põhjuseks jooksevkonto defitsiit? Eesti investeerib rohkem, kui ise säästab.

Nii see peabki olema ja on nii ka lähitulevikus. Et majandus kasvaks, vajame investeeringuid seadmetesse, tehnoloogiasse, oskusteabesse, inimestesse. Lähema kümnendi jooksul peab Eesti tootlikkuse tõstmiseks investeerima jätkuvalt suurusjärgus 30% SKPst ehk järgmisel paaril aastal ligi 100 miljardit aastas. Et jooksevkonto defitsiit nulli jõuaks, peaks meie säästud olema sama suured. Ehk teiste sõnadega: Eestis peaks säästumäär olema 1,5 korda kõrgem kui ELi liikmesriikides keskmiselt. Selline eeldus on kindlasti ekslik, seega jääb mõõdukas jooksevkonto defitsiit aastateks majanduse loomulikuks osaks.