Iga esitlus nõuab uut infot

Kuulaja ootus kuulda midagi uut teeb informatiivse kõne pidamise raskeks - esineja peaks mingilgi määral teadma või siis vähemalt aimama, mida ja kui palju kuulajad juba teavad. Aga kui ta kohtub nendega esimest korda?

Seega, kui ma tahan oma esitluse hästi teha, siis ma pean süvenema laiemasse konteksti: millist lisatähendust minu tekst ehk info saab juba varasemast, kuulajatele teadaolevast. Enamasti soovitatakse siin ühte kuldreeglit - täiesti uus ei jõua kuulaja teadvusse, juba teada ja vananenu ei köida teda, seega tuleb rääkida midagi uut vanast ja tuntust.

Kui veidi mõelda, siis enamik infot, mida keegi edastab, on kuulajale mingites detailides uus. Järelikult ei peagi esineja pingutama täiesti uue leidmisega, vaid mõtlema sellele, kuidas vana asja uuest vaatenurgast esitada. Siis tekivad kuulaja peas uued assotsiatsioonid ehk seosed. Kui kuulajal tekivad seosed värskelt kuuldu-nähtu ja juba varem kuuldu-nähtu vahel, ongi ta saanud olulist uut infot. See seisneb uues mõtete korrastatuses ehk struktuuris.

Mis aitab esinejal leida seda piskutki, mis kuulaja jaoks võib olla uus? Kõnelejat, kes kohtas vana filosoofi, on huvitavam kuulata kui seda, kes oli tema kohta lugenud. Inimestele meeldib sündmustest ja kogemustest kuulda esmasest allikast. Selles jutus vahendab rääkija ka midagi sellest inimesest, mis iialgi raamatu tekstis ei kajastu ning mis on alati isikupärane ja uus. Seega tuleks rääkida võimalikult algallikatest infot ammutades, mis enamasti tuleb inimestelt otse ja vahetult või siis originaaltekstidest. Paljud mõtted ja tsitaadid lendlevad moodsas meedias ringi ilma, et inimesed teaksid, kust need algselt pärit on. Hiljuti kuulsin, kuidas keegi pidas ühte Assisi Franciscuse tsitaati vanaks indiaanitarkuseks.

Muidugi on informatiivse kõne koostamise ja esitamise juures oluline mõelda ka sellele, milliste meeltega kuulajad rohkem infot vastu võtavad ja mis vormis ning missuguse mälutüübiga nad võiksid olla. Seepärast on informatiivsel kõnel ka oma reeglistik.