Eesti esioptimist ja -pessimist Washingtonis

Oleme alati olnud kõigi lemmiklaps, aga nüüd on taevas tumedam. Kas toon on muutunud? Toon on ettevaatlikum. Eks kiitust jagatakse ka lapsele, hiljem hinnatakse teda juba kriitilisemalt. Suurt vaimustust ei ole. Asi on selles, et 2004. aastal, kui me ELiga liitusime, olid hoopis teised murumängud. Tänu võimendusele oli ka tempo kõrge ja see tekitas negatiivseid asju, millega me nüüd tegeleme. Lõputult ei saa ju wunderkind olla. Edulugu jätkub – meil on väike välisvõlg ja ülejäägis eelarve –, aga me pole enam uuestisündinud, vaid hakkame muutuma tavaliseks Euroopa riigiks. Vanast heast wunderkindlusest üksi söönuks ei saa.

Lipstok:

Padar:

Kas meie järgmise aasta riigieelarve ei ole üle paisutatud? Kui nüüd vaadata meie 4,3%-list majandusprognoosi, siis mina julgeks öelda, et ta on natuke liiga optimistlik. Aga seda taandab suurem ülejääk. Kui meie prognoos nüüd peab, siis ei saa öelda, et 2008. aasta oleks balansist väljas, aga 2009. on küll lõhe suurenenud. Meie nägemus on konservatiive, aga me saame ka aru, et pole põhjust nuga välja võtta. Alles siis, kui meil läheb kehvasti, võib öelda, et valitsusel olid valed numbrid. Täna pole põhjust seda öelda. Kõik on tehtud õigesti. Reservid on planeeritud. Lihtsalt augustis olid kõik kasvuprognoosid 7% ümber. Aga eelarve on tehtud selliselt, et kui kasv langeb ka alla 5%, siis peab eelarve vastu.

Lipstok:

Padar:

Loe lisa homsest Äripäevast.