Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtteil võtta laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab paar aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm - direktiivides ettenähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse 10 protsendina (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse. Parimagi tahtmise juures pole piiratud eelarvest võimalik enamat leida. Ka tööde mahtu pole ettevõttega seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid ja piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Pangalaenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.
Järelikult on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ja täita projekti rahalise tühimiku mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Üks võimalus on ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügisummade kasutamine, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust - nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt 5-6 protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.
Usutavasti mõistavad ka riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi "solk sees ja vesi väljas" järgi.
Seotud lood
Võlakirju saab märkida 28. augustini
Riias Preses Nama Kvartālsi ärikeskust arendav AS PN Project alustab uut võlakirjaemissiooni, pakkudes investoritele 8,5% aastase tootlusega tagatud võlakirju. Võlakirjade märkimine kestab 17.–28. augustini ning ettevõtte eesmärk on kaasata 3 miljonit eurot ehitustööde lõpetamiseks ja käibekapitali rahastamiseks.