Praegu on veel vara Ansipit kiita

Kui me vaatame lühikest ajavahemikku (neljapäevast kuni eilseni), tegutsesid valitsusasutused puhkenud kriisis hästi. Küllaltki kiiresti suudeti Tallinnas tagada kord ning aru kaotanud joobunud rahvahulga lõhkumistöö peatada.

Me oleme näinud sadu fotosid ja videosalvestusi märatsevast rahvajõugust, kes purustas aknaid, keeras kummuli autosid ja röövis vara. Kuigi see on masendav, saab varalise kahju alati hüvitada. Toimetuse hinnangul on kõige olulisem, et nendega ei kaasnenud suuri inimohvreid. On väga kahju, et üks inimene tapeti, aga ohvrite hulk võinuks olla palju suurem.

Kujunenud olukorras oli pronkssõduri teisaldamine möödapääsmatu, sest selle jätmine suure telgi alla poleks olukorda rahustanud. On sümpaatne, et valitsus on lubanud kuju juba selle nädala alguses sõjaväekalmistule püstitada ning 8. mail korraldatakse mälestusmärgi juures pidulik tseremoonia, millega tähistatakse II maailmasõja lõpu aastapäeva.

On oluline, et me ei suhtuks eelmisel nädalal toimunusse kui eestlaste ja venelaste konflikti. Et me ei teeks Tallinna kesklinnas märatsenud noortekampade põhjal üldistusi ega tekitaks rindejoont kahe kogukonna vahele.

Viimastel päevadel on palju kordi öeldud, et peaminister Andrus Ansip tegi õigesti, asudes pronkssõdurit Tallinna kesklinnast ära viima. Äripäev nende kiidusõnadega veel ei ühine.

Kuigi kriisisituatsioonis tegutsesid riigiasutused hästi, tuleb pikemas perspektiivis hinnangut andes arvestada ka sellega, kas meie juhtivad poliitikud tegid kõik, et taolisi rahutusi ära hoida. Või vastupidi, lõid oma tegevusega neile soodsa pinnase.

On lühinägelik arvata, et pronkssõdurit teisaldades suudame muuta suure osa ühiskonna suhtumist. Mälestusmärke saab teisaldada, aga mälestust ei saa. Seetõttu oleks lühinägelik uskuda, et koos kujuga likvideerisime mõne probleemi Eesti ühiskonnas. Vastupidi, muutes aasta tagasi pronkssõduri üheks valimisrelvaks, astusime väga libedale jääle. Poliitikud eesotsas Andrus Ansipiga võisid teha vea, mille tagajärgi lahendame aastaid.

Nüüd on väga oluline, et valitsus teeks kõik, leidmaks ühise keele nendega, kelle jaoks pronkssõduri äraviimine oli solvang ja võimu näitamine. Kui Ansipi juhitav võimuliit suudab oma ametiaja lõpuks eelmisel nädalal lahti rebitud haavad uuesti ära tohterdada, alles siis saab valitsuse tegevust tunnustada. Täna on aga suur oht, et need haavad jäävad aastateks veritsema.