Mesopotaamia ehituskunsti taastulek

Algne Paabeli torn oli klassikaline astmiktempel, meie tunneme seda märksa paremini hilisemate kunstnike piltide kaudu, mil ajaloolise ehitisega midagi tegemist pole. Vaevalt artikli servas seisva pildi joonistanud hollandi kunstnik Pieter Brueghel vanem otseselt Samarra Suurest Mošeest inspiratsiooni sai, kuid nüüdseks võime kohata kruvitorne ka täiesti ootamatutes kohtades. Kuulsad ehitised võivad meid mõjutada ka siis, kui me neist tegelikult midagi ei tea.

Kindlasti ei saa Mesopotaamia arhitektuurist rääkides jätta mainimata üht seitsmest maailmaimest: kuninganna Semiramise rippuvaid aedu Babülonis. Vaatamata nimele oli tegemist siiski mitte rippkonstruktsiooni, vaid suure mitmeastmelise katuseaiaga. Kuid tollase ehituskunsti jaoks oli suur saavutus seegi: maja, mille konstruktsioonid suutsid kanda suuri mullamassiive, niisutust ja terveid puid. Meie, kelle viimne kui põllulapp on metsast raadatud, ei kujuta naljalt ettegi, kuivõrd muljetavaldav on selline asi maal, kus iga puu on inimese istutatud, kõige kõrgemad taimed on tihtipeale vaid jõeäärsed kõrkjad ning väljaspool linnu katab vaatevälja liiv.

Enamik lihtinimeste maju ehitati aastatuhandete vältel üsna samamoodi nagu Araabiamaades siiani tehakse: põletamata savitellistest laotud seintega ühekorruselisele elumajale tehakse nii palju ruume, kui esialgu vaja on, ning pere kasvades rajatakse uued toad vanade külge. Nii ongi tänavad käänulised ja majad sopilised, ulatudes teinekord tänavaäärsest uksega seinajupikesest kaugel eemal asuva siseõueni. Palavus sunnib aga ehitama majale vähem aknaid ja magama öösiti katusel - stseenid, mida "Tuhande ühe öö" juttudeski ohtralt kirjeldati. Ehkki praeguseks on sinnagi jõudnud moodne ehituskunst, rajati muistsel ajal suurem osa kuningapaleesid samamoodi plaani ja korrata, lihtinimeste majadest eristas neid vaid suurus.

Kui Thor Heyerdahl kõrkjalaevaga Tigris 1977. aastal Iraagist India poole teele asus, ilmus meilgi pilte alast, kus ta oma laeva ehitas.

Piiblis Eedeni aiast välja voolama pandud Eufrati ja Tigrise jõe suudmes elavad sooaraablased kasutavad tänini majaehituseks teist sama iidset meetodit. Eestlased on harjunud rookatustega, ent Mesopotaamia tohutute soode elanikud ehitasid kõrkjakimpudest terveid maju. Savist ju sohu ei ehita, kõrkjad on seevastu piisavalt kerged, võivad ka otse veepinnal hulpida ning üleujutuste ajal tõusevad lihtsalt koos jõepinnaga kõrgemale. Et sealkandis üleujutusi esineb, teame meiegi - Noa laevast on ju igaüks kuulnud. Oli lihtrahva hoonetega, kuidas oli, kuid riikliku tähtsusega rajatistele on igal ajastul erilist tähelepanu pööratud. Juba viis tuhat aastat tagasi ülistati Uruki kuningat Gilgameši maailma vanimas eeposes selle eest, et ta tegi Urukile linnamüüri, milletaolist varem nähtud polnud. Tõsi, need müürid säilinud pole, kuid meil on küllalt hea ettekujutus mitmejärgulistest kaitsevöönditest Babüloni ümber esimesel aastatuhandel eKr. Babüloni peavärav olid pühendatud armastuse ja sõja jumalannale Ištarile, kaunistatud tellistest tahutud ja kirevalt glasuuritud väravat valvasid fantastilised olevused. Värava koopiat võime näha ka Eestile palju lähemal - Berliinis Pergamoni muuseumis.