Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Praegu tundub, nagu oleks iga väikesegi uudise ja sündmuse taga valimispropaganda. Peaminister Ansipi naabrit hakatakse kodust välja tõstma - no mingi plekk jääb ikka Reformierakonnale külge. Üht sotsi ähvardati suupruukimise pärast maha lüüa. Kui kuulata konkureeriva erakonna poliitikute mürgiseid kommentaare, siis peegeldub sealt vaid sulaselge kadedus - miks meie sellise propagandavõtte peale ei tulnud. Meie suusasportlaste nigel esinemine Sapporos on hoopis valimiseelne ninanips poliitikutele - kellega nüüd koos poseerida.

Karm uudis tuli aga Tallinnast. Kolmekordset Stalini preemia laureaati hoiavad mingid äärmuslased toas kinni ega lase tal minna sinna, kus on tema auväärne koht. Sellise teisaldamisürituse puhul ootan küll igasuguste vahtkondade ja nimekirjade otsustavat sekkumist. Käed eemale seltsimees laureaadist!

Hea ideega on välja tulnud sotsioloog Raivo Vetik, kes teeb ettepaneku lisada valimistele vastuhääle andmise võimalus. Mina olen poolt. See tooks hulga valijaid juurde, sest kui muidu kurdetakse, et ei osata kellegi poolt olla, siis neid, kelle vastu hääletada, leidub oi kui palju. Vastuhääl võiks minna isegi kogu erakonna pihta, sest maha tahaks ikka tõmmata kogu nimekirja. Leian, et vastuhääli võiks olla rohkem kui üks, mul läheks näiteks kolme vaja.

Ja kes selle börsi jõnksutamise taga oli? Aga lootus sureb viimasena ja börsil mitte kunagi. Ma olen indeksigraafikuid näinud küll, need tõusevad veidi, siis langevad natuke, siis tõusevad jälle, seejärel tulevad taas allapoole, siis kerkivad ülepoole, seejärel teevad jõnksu alla, siis tõusevad juba veidi rohkem, siis jääle kukuvad, nii et kolin taga, siis aga sööstavad üles, ja nõnda edasi. Vähemalt saja aasta pärast on indeks kõvasti kõrgemal.

Kui aga nüüd oleks vaja veidi utsitamist, siis tuleb üles otsida see blond kaunitar, kes eelmise sajandi lõpus teleris majandusuudiseid luges, anda talle jälle leht firmateadetega kätte, all riba peal jookseksid numbrid, ja inimesed ostaksid aktsiaid nagu hullud.