Aga asjad ei läinud nii. Nii IMFi kui sõltumatute teadlaste uuringud toovad välja mõistatused ja paradoksid. Nii on raske leida tõestust sellele, et kapitalivood piiranguist vabastanud maade majandus oleks selle tulemusena püsivalt kasvanud. Investeerimismäärad hoopis langesid mitmetel arenevatel turgudel ning ka tarbimist pole see tasakaalustanud.
Kõige kummalisem on see, et viimastel aastatel kõige edukamad olnud maad panustasid välisrahale kõige vähem. Majanduskasvu superstaaril Hiinal on tohutu jooksevkonto ülejääk, mis tähendab, et ta laenab raha muule maailmale. Teiste kiire kasvuga riikide seas on ka Vietnami jooksevkonto põhimõtteliselt tasakaalus ning India on vaid väikses miinuses.
Samuti on Ladina-Ameerika, Argentiina ja Brasiilia ülejäägis ning nende taasleitud vastupidavus kapitalituru šokkidele tuleneb suuresti just sellest, et neist on saanud laenuvõtjate asemel maailmale laenude andjad.
Seega: et toimuvat mõista, tuleb meil leida muu seletus sellele, miks investeeringud ja kasv enamikes vaestes maades endiselt nõrgaks jäävad. Jutt nende säästuvõimetusest lihtsalt ei lähe kokku tõsiasjaga, et edukaimatest arengumaadest liigub kapital hoopis välja-, mitte sissepoole. Kõige tõenäolisem on see, et tegelik tõke on just investeeringute poolel.
Peamine probleem paistab olevat ettevõtlikkuse puudumine ja vähene investeerimine masinatesse ning seadmetesse - eriti neisse, mis tõstaksid eksporttoodangu mahtu. Selle taga on omakorda mitmed institutsioonilised ja turumoonutused.
Kui riigi hädaks on vähene nõudlus investeeringute järele, siis ei ole kapitalivoogudest suurt abi. Nende maade ettevõtted ei vaja tingimata rohkem raha, vaid suuremat kasumiootust oma omanikele. Tegelikult võib raha sissevool teha asjad hoopis hullemaks, sest tavaliselt muudavad nad riigis käibel oleva valuuta kallimaks ja teevad sellega ekspordi vähem tulusaks, vähendades seega veelgi investeerimissoovi.
Seega on kapitalivoogude liberaliseerimise tulemuseks olnud arenevatel turgudel väiksemad investeeringud kaasaegsetesse majandussektoritesse ning lõpuks ka madalam majanduskasv. Seevastu Hiinas ja Indias, mis palju välisraha vastu ei võtnud, suutsid säilitada konkurentsivõimelise valuuta ning seega on ka kasumlikkus ja investeeringud olnud seal kõrgemad.
Sõnum neile maadele, mis finantsglobaliseerumisest veel osa pole saanud, on selge: olge ettevaatlikud. Mitte miski ei ole kasvule saatuslikum kui konkurentsivõimetu valuuta ning kõige kiirem tee raha kallinemise juurde on suur kapitali sissevool.
Nende riikide valikud, kes juba selle "hüppe" on teinud, on keerulisemad. Vahetuskursi kontrollimine on palju raskemaks, kui kapital võib vabalt tulla ja minna. Kuid see pole siiski võimatu, senikaua, kuni poliitikud mõistavad vahetuskursi olulisust ja vajadust allutada kapitali sissevool konkurentsinõuetele.
Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org
Seotud lood
Kujutage ette ehitusplatsi, kus töötab korraga tuhandeid spetsialiste. Siin paigaldatakse seadmeid, rajatakse kaabeldusi, paigaldatakse ventilatsiooni ja monteeritakse torustikke. Tööalad muutuvad pidevalt, ehitustehnika võtab ruumi ning ligipääs vajalikele piirkondadele võib olla piiratud. Lisame siia veel kilomeetreid torustikke, sadu keevisliiteid ja range tähtaja objekti käivitamiseks.