Teistmoodi tegelikkus

Hommikune vestlus autos: "Ma jään kooli hiljaks! Mis kell Sul tunnid hakkavad? Pool üheksa, mis kell on? Veerand kümme. Appi, ma hilinen kooli! Mul jäi telefon koju, peame koju tagasi sõitma ... Ei! Jah! Kohe oleme kohal! Kool on kinni, kas täna on pühapäev??? Vist jah ..."

Ühel Muhu kodus veedetud nädalavahetusel paar kuud tagasi näitas meie üheksa-aastane tütar oma väljamõeldud ja joonistatud koomiksit, sealt ma sissejuhatuse laenasingi. Nii mõnedki küsimused-vastused seostuvad ilmselt paljudele meist seikadega tegelikust elust - ja igapäevases sagimises tulebki tähele panna, et hajameelselt pühapäeval kooli ei lähe. Tõsi, pühapäeva hommikul ei ole mina siiski kooliteed ette võtnud.

Ometi on igapäevastes askeldustes palju sellist, mida teeme seepärast, et peame. Ja tihti kiirustab meid miski takka. Sageli on see "miski" üsna mõttetu, näiteks tõmblemine hommikuses liikluses. Vahel tekib tunne, et tahan sellisest tegelikkusest lihtsalt välja saada ning astuda teistmoodi tegelikkusse - kuhugi, kus on just minul hea olla. Mulle meeldib näiteks linnast minema saada, sõita praamiga üle Suure väina ja jõuda saarele, kus aeg puhkab. Vaadata, kuidas kits koos tallega metsaserval jalutab või kas Suur ja Väike Vanker on ikka oma vana koha peal, ilma et linnatuled vaatamist segaks. Või enne päikesetõusu merest võrku välja võtta ja külameestega maailmaasju arutada. Küpsetada leivaahjus ise saia ja süüa päris ahjus tehtud ahjukartuleid. Teha lihtsaid asju, ja teha seepärast, et meeldib.