Naftasõbrad, ärge heituge

Viimased kuud on endaga kaasa toonud kenakese nafta hinna languse: selle aasta tipptasemelt 78,40 dollarit ca 60 dollarini barrel. Kuulda on rohkem arvamusi, et kõige hullem ongi möödas ning musta kulla hind edaspidigi pigem langeb, kui tõuseb. Varakevadised prognoosid 100 dollarit naftabarreli eest on asendunud languseennustusega kuni 40 dollarini. Kui vaadata puhttehnilisest aspektist, mis kahel eelmisel kümnendil naftaga juhtus, siis ei tundugi sellised nägemused ebaloogilised. Energiasektorist kiputaksegi uisapäisa raha välja võtma, mõtlemata, et taust on hoopis teine: sektoril läheb hästi ning pikaajaline pilt ei ole muutunud.

Ma julgen esiteks väita, et tingimused pole eelmise kahe kümnendiga võrreldavad. Me ei saa rääkida 1980. aastate stiilis mulli lõhkemisest, kui näiteks mingit äkilist pakkumise kasvu pole oodata.

Ning nõudluse puhul saab rääkida heal juhul mõningasest vähenemisest, kuid kindlasti mitte kokku kukkumisest. 1980. aastatel kukkus nafta hind - siis, kui tootjad muutusid ühel hetkel väga optimistlikuks ning tõstsid tootmist nõudlusest kiiremini. Praegu on sellist seisu raske tekitada: 5-6 aastat tagasi tõmbasid tootjad end koomale ning seetõttu peame praegu rääkima alainvesteeritusest.