Müüdid ei maksa midagi

Aastate jooksul olen pidanud ikka ja jälle kokku puutuma erinevate investeerimisteemaliste müütidega.

Üks neist müütidest on arusaam, et turul oma rahaga negatiivse nägemuse võtmine on kuidagi vähem õilis kui n-ö traditsioonilise positiivse nägemuse võtmine - ehk siis lihtsalt aktsiate ostmine (ja hoidmine), lootuses, et nende hind ajas kasvab. Reaalne panustamine sellele, et turg langeb, saab endale kiirelt külge diagnoosi "spekulatiivne". Veelgi enam - neid, kes negatiivse nägemuse realiseerimiseks olemasolevaid võimalusi kasutavad, vaadatakse kui kedagi, kes õõnestavad mingit üldist ja õilsat eesmärki, milleks peaks olema imelise pikaajalise ajaloolise tõusutrendi jätkumine. Mõistele "spekulatiivne" negatiivse tooni andmine peaks nii või teisiti kuuluma selle riigikorra poolt domineeritud ajastusse, mil midagi "polnud saada" ning süüdi ei saanud ju olla süsteem - süüdi olid spekulandid jne. Mingi üldise, ühise ja õilsa eesmärgi mainimine aga aktsiaturgudel tegutsemise kontekstis on aga parimal juhul naiivne.

Veel üks tundmatu algallikaga, kuid sageli mainimist leidev müüt on see, et langusele mängides ei saavat võita või olevat see võrreldamatult raskem, kui tõusule panustades. Mõned toovad oma arvamuse toetuseks välja ka investeerimisdemagoogia kullafondi kuuluva USA aktsiaturgude keskmise sajandipikkuse ca 12protsendilise aastatootluse ja seda illustreeriva graafiku, millel suund (trend) ju tõepoolest ainult ülespoole näitab... Aga olgem ausad, sinna vahele on jäänud ka pikemaid perioode, mil osta-ja-hoia strateegiaga oleks võinud olulise oma investeeritud kapitalist kaotada. Mida siis ikkagi teha? Inimest ei rahulda see, et müüdi kõrgelt ning nüüd jälgitakse, kuidas turg kukub - vähemalt ei kaotata enam midagi ning äkki saab n-ö alt tagasi võtta.