Eskalaator tuleb peatada

Enn Soosaare idee erakorralistest Riigikogu valimistest on seotud mitmete põhimõtteliste ning vormiliste küsitavustega. Eesti põhiseaduse loogika on ülesehitatud sellele, et erakorraliste valimiste esilekutsumine ei ole mitte poliitiline taktikaline võte, vaid viimane abinõu, kui parlament on sattunud püsivasse kriisi ja valitsus on kaotanud Riigikogu enamuse usalduse.

Osas riikides on seevastu erakorraliste valimiste esilekutsumine suhteliselt lihtne ning sõltub vaid parlamendi enamuse, valitsusjuhi või riigipea subjektiivsest äranägemisest. Nii on see üpris tavapärane protseduur Suurbritannias. Teisiti on lugu Saksamaal, kus erakorraliste valimiste esilekutsumine on tavatu ja keerukas sarnaselt Eestiga.

Eestis oleksid erakorralised valimised vajalikud, kui meil oleks püsiv parlamendikriis. Parlamendi osa on kahtlemata viimase aasta jooksul oluliselt kahanenud, kuid selle põhjuseks on valitsuskoalitsiooni käekiri. Selle osaks on ka kokkulepitud suund mitte lahendada olulisi küsimusi enne valimisi. Nii nagu edasi lükati ettevõtte tulumaksu küsimus, on esitamata jäänud hulgaliselt erinevaid eelnõusid.

Valitsusliit on suutnud tagada oma eelnõude toetamise Riigikogus. Parlament on suhtes valitsusse töövõimeline. Seega asetseb poliitiline kriis valitsuse sees.

Erinevatel valitsustel on erinev liikumisloogika. Osa valitsusi on nagu selge suunaga tee kindla kava elluviimiseks. Osa valitsusi on nagu jõgi, mis liigub kallaste vahel, ning liikumissuund on määratud tegevuse piiridega, mida koalitsioonipartnerid on teineteisele andnud.

Keeruline on kujutada ette valitsust, mille liikmete arusaamad riigi tulevikust põhimõtteliselt lahkneksid. Millist liikumissuunda see valitsus kehastab? See on tee, mida mööda liikudes edasi ei jõua ehk tagurpidi eskalaatoril sammumine. Ning selles suhtes on Enn Soosaarel õigus, et just peaministri käes on võimalus eskalaator seisata.

Minu arusaama järgi on olemasolev parlament võimeline moodustama kindla tegutsemissuunaga valitsuse. Ka vähemusvalitsuse moodustamine ei ole midagi haruldast.

Soosaare artikli põhiväitega, et valitsuse poliitiline sümmeetria on paigast ära ning Reformierakond peaks langetama selgeid otsuseid, olen nõus. Kuid lahenduseks pakutud erakorralised valimised on puhttehniliselt keerukad. Nad toovad kaasa signaali riigi tasakaalutusest paralleelselt võitlusega presidendikampaanias, kus meil on korraga nii ametist lahkuv president kui ka ametist lahkuv valitsus.

Lühikese aja jooksul toimuv valimiskampaania ei pruugi anda selget vastust, millist arengusuunda valijate enamik toetab ning võib viia valimistejärgsesse täielikku patiseisu, mis oleks kehvem olukord kui praegune.