Naised ja ühiskonnad

Olen elanud välja-koju-välja-koju taktis elu viimased neliteist aastat ja kõige ebameeldivam avastus järjekordsel kojusaabumisel oli teadasaamine, kui suur on Eestis perevägivald ja kui jubedalt mitmekesine see on. Alles mõne aasta eest hakati probleemist avalikult rohkem rääkima. Naiste peksmine ja vägivald koduuste taga isegi väikeste laste kallal - see kõik jahmatas. Eesti osutus sedakaudu seestpoolt mädamaks ja nõrgemaks, kui võis arvata, sest nõrgema kallal füüsilist vägivalda tarvitav inimene on sisemiselt väga nõrk.

Mõeldes oma kogemustele Soomest ja Itaaliast ei taha ma praegu üles lugeda ekstreemsusi, mida on igas ühiskonnas. Suur pilt aga erineb Eestist mõneti.

Soome on jõudnud sinnani, et naised peavad olema riigi ülemistel astmetel nähtaval. Presidendid, ministrid (sealhulgas kaitseministrid), parlamendi liikmed, erakondade esimehed, maavanemad jne. Seda Eestis vist teatakse.

Itaalia on teistsugune. Kõrgetel toolidel - parlamendi kahe koja sadade saadikute hulgas või ministrite ja kõrgete riigiametnikena - ei ole naisi nii palju näha kui Põhjamaades. Eestis on näiteks välisministeeriumis naisdiplomaatide ülekaal!

Ka mitmed igapäevaelu alad, mis Põhjamaade kultuuris kuuluvad rohkem naistele, on seal lõunas meeste mängumaa - juuksurid ja kokad kindlasti. Ja macho-kultuuri õied on Itaalias kirevad. Aga kõige selle taga on salapärane nähtamatu jõud - naine, ema. Tema juhib ja otsustab palju rohkem, kui võõramaalasele paistab. Tursked täismehed, keda meie slängis kappideks nimetatakse, alluvad emale nagu tited. Meiega võrreldes on see suur kultuurierinevus. Kindlasti on oma roll usul ning jumalaema mõju ema austamises on suur, kuid mitte ainult see pole põhjus. Kultuurierinevuste allikad peituvad nii vaimses kui ka argises materiaalses sfääris.

Seda, et Eestis naistele sama töö eest väidetavalt vähem palka makstakse kui meestele, tuleb pidada eriti veidraks minevikuvarjuks. Põhjus on ilmselt meestes. Aga selles, et naisi nii kohalikel kui ka parlamendivalimistel nii vähe valituks saab, tuleb samavõrd või enamgi naisi süüdistada. Valijaid on ju mõlemast soost võrdselt! Miks naised valimistel ülekaalukalt mehi eelistavad ja pärast tulemuse üle imestavad, sellest ma aru ei saa.

Naiste rollist rääkides ei saa praegusaja Eestis mööda prostitutsiooniteemast. Seksitööstuse, inimkaubanduse ja vägivalla seosed terves Euroopas on sünge tõsiasi ning see on küll viimane koht, kus Eesti peaks eurohoovuste mudasema osaga solidaarsust otsima. Europarlamendi saadikut Siiri Oviiri tsiteerides: "Kindlasti pole kaugel enam aeg, kui kauplemist naise kehaga hakatakse käsitlema inimese põhiõiguste rikkumisena." Olen temaga vägagi nõus. Masendav on lugeda Eesti meeste pikki, pealtnäha loogilisi tekstikonstruktsioone, mis üritavad seletada, et prostitutsioon on alati olnud ja nii jääbki ja seepärast tulebki seda õigustada. Maailma kirjususe ja kõige lubatavuse vahele pandav võrdusmärk selle maailma hukka ajabki. Allpool teatud inimväärikuslatti ja argumentatsiooni ei ole võimalik debateerida. Prostitutsiooni kaitsjad pole minu meelest saanud aru mõnest ülimalt olulisest asjast elus eneses. Veelkord Siiri Oviir: "Prostitutsiooni ei saa legaliseerimise kaudu muuta väärikaks ... Hämmastav on kuulda propagandat, mis rõhub inimese õigusele ja vabadusele end prostituudina müüa. See on kummaline vabadus, sest need, kes seda vabadust nii ägedalt kaitsevad, ei soovi seda vabadust iseendale, oma lastele, õdedele või naisele. Seda kummalist vabadust kaitstakse ja propageeritakse teiste arvel."

Aga tihti on nais- ja meesteemade lahutamine kunstlik. Rääkida tuleks ikka inimesest üldse ja tema õigustest. Sugu ja andekus, sugu ja mõtlemisvõime, sugu ja loomisvõime ei ole kunagi otseselt seotud, seal on inimesed võrdsed. Igaüks võiks järele mõtelda, kas olulisem on see, kes tõukab kuuli kaugemale, või see, kellel on teravam mõistus, säravam anne ja kaastundlikum süda.