Ott Kiivikas - t?empion toitumises

?Siis muidugi ei olnud sellest söömise poolest midagi. Teadmised on tulnud kõik aja jooksul,? vangutab Kiivikas pead ja kirub kohe sama soojaga Eesti spordisüsteemi. Seda süsteemi, kus sportlased rautavad küll kaks trenni päevas, aga õigele toitumisele ei mõtle. Tegelikult ei olegi asi niivõrd sportlastes, kuivõrd treenerites. ?Osa treenereid on ikka täiesti saapad,? ei hoia Kiivikas end tagasi. Ja toob võrdluse, mis lõikab teravamalt kui teemant: kui treeningumahud on samad, siis kuidas on ühed pallurid täiesti lihastes, teised näevad välja üks-ühele saani ette kinnitatud nöörina.

Sõna ?toitumine? on Ott Kiivikase repertuaaris sama sage kui mõni levinud sidesõna. Sellest räägib ta internetis, toimetades muu töö kõrval portaali fitness.ee. Sellest räägib ta treeningutel, näidates ette ja kontrollides tegevust nii mainitud Reval Spordis kui ka Planet Spordis. Sellest räägib ta näiteks siis, kui on kutsutud kuhugi esinema.

?Ega ma väga palju käinud ole,? ütleb Ott, seistes Majaka tänava tehnikumi saalis ning oodates, millal kell täistundi kuulutab.

Saal on kuulajaid täis. Kiivikas alustab ja räägib sellest, et ta veel ei ole maailmameister. ?Aga ma tahan seda tiitlit võita,? lisab ta hiljem. Kuulajad noogutavad sõbralikult ja tundub, et jäävad kohe magama. Sest põhiline eesmärk on ju saavutatud, tunnis istuma ei pea ja varsti saab minema. Vaikset äraolemist lõhestab aga tumedapäise tütarlapse südamest tulnud karjatus: ?Issand!?. Hüüe on nii sügavalt südamest, et hetkeks tundub tervele saalile, nagu oleks kõigi kristlaste õnnistegija tulnud tõesti detsembrikuisesse Tallinna vett veiniks muutma. Seni rahulikult fantapudelit käes veeretanud tüdruku hingekarje põhjuseks on aga hoopis muu, nimelt jõudis Kiivikase jutt vahepeal nende toidukoguste juurde, mida ta päevas sööb. Kuus muna on vapustuse põhjuseks. Siit edasi ärkab kogu saal. Kuulatakse seda, et söögikordi võiks olla päevas viis või lausa kuus, süsivesikutest ning nende pealetungist, peaaegu mistahes söögi söömisel jne. Publik on Kiivikasel peos, küsimusi potsatab nagu valgeid klaare augusti lõpus. Eesrea daamid, kes enne teineteisest pilti tegid, võtavad välja märkmikud ja panevad kirja. Ja jutluse lõpus teevad pilti Otiga.

Enne kui saalist lahkume, astub juurde jässakas noorsand. Sõna kang ja selle tõstmine on tegelasele ilmselt une pealt selged. Probleem aga hoopis isemoodi. ?Ott, aga kas sa õlut siis ei joogi?? küsib noormees murelikult. Nii murelikult, et selle tunneb kohe ära. Mu süda on lõhki, õhkasid noored tüdrukud kunagi dr Noormannile ühe kirjatüki kaante vahel samasuguse traagikaga. Ott seletab asja rahulikult, räägib, et kõike võib, aga kas on vaja, ja et mõistlik peab olema. Jässakas noormees tänab ette ja taha ja soovib Kiivikale jõudu. Mida tegelikult veel ühele kulturistile soovima peakski?

Nii, söömise, pigem toitumise, teoreetilises ja praktilises keskkonnas Kiivikase päev õhtusse saabki. Hommikul koos sõbraga peetavas firmas Robocop toidulisandit müütades, siis treenides, ennast ja teisi. Kuna tervist kultiveerivad klubid on rahvast triiki täis, siis küsijate puudust Kiivikal karta ei ole. ?Küsige treenerilt julgesti nõu!? ütleb Kiivikas ja õhutab õigesti sööma ja trenni tegema. ?Ma saan aru küll, et inimene ehmatab ära, kui treeningule läheb. Seal on tuba täis kolle, liha peal nagu metsseal,? naerab mitteametlik Eesti meister söömises, Ott Kiivikas.