On aeg viia sisse eratervisekindlustus

See, et riiklik ravikindlustus jõuab varem või hiljem pankrotti, on fakt nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Sel aastal päästis haigekassa 700 miljoni kroonisest miinusest vaid tubli majanduskasv, kuid viimane pole igavene.

Parim lahendus oleks seega olla sama innovatiivne kui pensionisüsteemis. Kogumispensioni eeskuju peaks olema innustav eratervisekindlustuse loomiseks.

Täna on tervisekindlustuses riigil pea täielik monopol ning üheltki monopolistilt ei ole ratsionaalne eeldada vabatahtlikku monopolist loobumist. Samuti on ilmne, et solidaarsuskindlustuse puhul saab enamus, kelle sissetulek on väiksem, kasu vähemuse arvel, pääsedes varalisest ja moraalsest vastutusest.

Seega, kui üldse erakindlustusest rääkida, tuleb näidata efektiivsust ja moraali, mis kaasneb isikliku vastutusega oma tervise eest. Tänane süsteem soosib inimeste haigeks jäämist, ravikulude kasvu, üldist vastutustunde puudumist, raiskamist ja laiskust. Puudub haiglatevaheline hinnakonkurents, sest hinnad kehtestab haigekassa. Olulisim kuluallikas, palgad, on ametiühingute mõju all ja kollektiivselt kaubeldavad.

Erakordse makromajandusliku tähtsusega on fakt, et kui solidaarsuskindlustus kujutab endast tuleviku kohustusi, siis erakindlustus on hoopis säästud, mille kapitaliväärtust on võimalik kasvatada ning mida saab ka pärandada.

Suures osas sõltub see, kui palju ravi inimene vajab, tema tervisekäitumisest. Ligi pooled haigustest on tervisekäitumisest sõltumatud, osa neist geneetilised ning need on lihtsamini ja võrdselt kindlustatavad. Samas võib hinnata, kellel on eelsoodumus haigestuda näiteks vähki.

Keerulisem, kuid samas ühiskondlike kulude kokkuhoiu, tervise ja moraali seisukohalt on olulisem nende tervishoiukulude kindlustamine, mis sõltuvad inimese käitumisest. On õiglane ja majanduslikult mõttekas, et isik, kes suitsetab ning sellega suurendab enda haigestumise tõenäosust, peab tasuma täna suuremaid kindlustusmakseid. Kui inimesed peavad oma kahjuliku tervisekäitumise kinni maksma, tekib initsiatiiv seda vähendada.

Loomulikult on võimatu fikseerida objektiivselt iga inimese suitsetatud sigarettide arvu või rasva hulka toiduportsjonis, kuid mõõta saab kolesteroolitaset, pulssi ja vererõhku ning arstid suudavad panna inimeste ütluste põhjal diagnoosi, mis on nende näitajate põhjus. Kindlustaja saab siis määrata kindlustusmakse suuruse, mis võib inimestel erineda kordades.

Inimene võib oma tervist ka positiivselt mõjutada. Kõige lihtsam on loomulikult sport. Ka toitumist on võimalik tervislikumaks muuta. Samuti on teada, et õnnelik perekonnaelu või liigse stressi vältimine on vahetult seotud tervisega. Ka regulaarne tervisekontroll võimaldaks varem jälile saada paljudele haigustele. Inimesed on vastutustundlikust tervisekäitumisest teadlikud ka täna, kuid samuti teatakse, et haiguspuhkused ja ravikulud maksab kinni haigekassa. Seega võiks välja pakkuda kolmesambalise skeemi (vt tabel).

Täna moodustab ravieelarvest olulise osa üle 64aastaste patsientide ravi ja ravimid. Normaalne oleks, et vanema inimese eest kannaksid rahalist vastutust ka tema lapsed ning vanemate isikute vastutus suureneks samm-sammult.

Teine, veel emotsionaalsem probleem on laste tervisekulud. Tunduks inimlik, kui kogu ühiskond tormaks aitama iga punapõskset lapsukest, kuid laste tervis sõltub vanematest. Nii peaks laste tervishoiukindlustus lisanduma vanemate vabatahtlikule kindlustusele.