SWOT-analüüs nõuab objektiivsust ja süvenemist

Üldjuhul tundub protsess olevat lihtne ? meeskond koguneb ning selgitab ajurünnaku käigus välja organisatsiooni tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused. Siin tehakse sageli kaks esimest viga. Esimene viga on, et maatriksis ei paigutata tegureid õige nimetaja alla. Oluline on jälgida, et tugevused ja nõrkused tuleneksid ettevõtte sisekeskkonnast ning ohud ja võimalused väliskeskkonnast.

Mõtlema peab ka sellele, et kas see, mis esmapilgul tundub nõrkusena, pole mitte tugevus, ning ega tugevused pole hoopis nõrkused. Abiks on siinkohal ehk ka selle meenutamine, et maatriksi parem pool ehk nõrkused ja ohud peavad olema negatiivsed ning vasak pool ehk tugevused ja võimalused positiivsed.

Teine viga on, et enda vastu ei olda ausad. Sageli kiputakse pilti ilustama ? kõiki ohtusid ei panda kirja ja tugevusi mõeldakse juurde. Selle vältimiseks on oluline ajurünnaku käigus kirja pandud tegurid hiljem veel kord kriitiliselt üle vaadata ja veenduda nende tõepärasuses.

Kolmas viga tehakse tihti sellega, kui pärast mõjutajate väljaselgitamist arvatakse, et töö on valmis. Saadud informatsiooni ei kasutata tegevusplaanide koostamise sisendinfona, vaid seda peetakse juba lõpptulemuseks.

SWOT on tegelikult tööriist, mis aitab koguda ja süstematiseerida toorinfot, millega on vaja tööd edasi teha.

Sellisel moel korrastatud mõtted annavad ettevõtte juhtidele oluliselt parema pildi hetkeolukorrast ning on suurepärane alusinformatsioon ettevõtte edasiste tegevuste sõnastamiseks.

Autor: Indrek Maripuu