Üritades enda ning kolleegide mälust mõnd reklaamileidu välja õngitseda, jäi lähiajast konksu otsa ainult üks kala. Õigemini siga ? A. Le Coqi purgilimonaadi telereklaamist ?Purk on lahe?.
Esiteks kohtab pilkupüüdvat animatsiooni reklaamipauside ajal üsna harva. Teiseks, limpsiklippide tähelepanumagnetiks on kindlasti muusika.
Hoolimata väikestest seasilmadest on Tartu limonaadi reklaamide muusikaline silmaring lai, märgates lisaks viimasel ajal lausa kohustuslikule räppimisele (?Hull õun?) ka meist kaugemaid stiile (?Oo banaanaa maasikaagaa?, mida üks paari-kolmeaastane põnn mu kodupoes banaanileti ääres vähemalt viis minutit kõrvulukustavalt interpreteeris).
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ja nüüd siis on copywriter Uukkivi (ma millegipärast eeldan, et tema) Limpal sõrast kinni võtnud ja ta Eesti pungi juurte vahele tuhnima viinud. Ja hästi tuli välja. Muusikal on suur jõud ja teinekord tundub raiskamisena, kui reklaamides jääb talle vaid ilmetu tapeedi roll, kuna ?midagi võiks ju taustal ka olla?.
Aga limonaadi puhul on ta kampaania orgaaniline osa, mis jääb meelde ? mitte üksi, vaid toote külge kleebitult, mis ongi asja mõte.
Seotud lood
Eesti inimesed investeerivad järjest teadlikumalt, kuid küpsema investeerimiskultuuri järgmine samm ei ole lihtsalt uute positsioonide lisamine. Mintose tegevjuhi Martins Sulte sõnul peaks investor üha selgemalt küsima, millist tööd iga vara portfellis teeb. Kui kogu portfell sõltub peamiselt varade hinnatõusust, on kõik munad sisuliselt ühes korvis – isegi siis, kui investeeringuid näib esmapilgul olevat mitu.