Kas maksuameti sõna maksab?

Seaduste pinnal pole asi nii ühene. Nimelt pole meie õiguskorras maksuameti antav arvamus, et konkreetse tehinguga maksukohustust ei kaasne, maksuametile siduv.

Kui maksuhaldur oma arvamust mingi tõlgenduse osas muudab, pole kahjuks kindlust, et ka nendele, kes oma tegevuse maksuametiga kooskõlastasid, maksu ei määrata. Kohtuvaidluses, mis sellisele määramisele tõenäoliselt järgneb, on maksuameti maksuotsuses tooduga vastuolus olev vastus paraku vaid maksuameti hetkearvamus, millest ta võib taganeda.

Maksumaksja saab vaidluses rõhuda ainult õiguskindlusele, sellele, et maksuhaldur ei tohi oma sõna murda ja jääda lootma, et kohus vaidluses õiguskindluse printsiipi piisavalt tähtsaks peab.

Paraku on sellised otsustused selge regulatsioonita seaduses väga rasked kohtutest tulema. Jätame hetkeks eelotsuste küsimuse ja vaatleme paari sellega külgnevat teemat. Näiteks maksuotsus, millega on seoses mingite teenuste ostmisega määratud tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kuid samade teenuste soetamisel tasutud sisendkäibemaks on lubatud maha arvata.

Vastuolu? Loogiliselt jah, kuid kohtupraktikas on seda nimetatud vormiveaks, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust. Või nn korduva revisjoni teema. Kahjuks on juba kohtupraktikast näiteid, kus maksuhalduril on õnnestunud tõestada, et varasem kontroll polnudki revisjoni ning seetõttu võib muuta varem antud seisukohta, et maksuarvestuses vigu polnud.

Sellise praktika taustal on ilmselt põhjust karta, et ka maksuameti poolt maksumaksja teostatava tehingu kohta antud arvamust, mis on maksu määramise põhjendustega vastuolus, peetakse ?vormiveaks? või leitakse, et seda pole andnud ametnik, kellel on õigust maksuametit esindada. Pole võimatu, et võimalikus vaidluses tuleb maksuhaldur välja just sellise argumendiga.

Maksuametist tasub siiski tehingute kohta kooskõlastusi küsida. Hea, kui see langeb kokku maksukonsultandi nõuandega. Üksi maksuhalduri arvamusele tugineda on aga riskantne ? seadus haldurile sõnapidamise kohustust ei pane.

Lisaks maksumaksja küsimustele vastamisele on rahandusministeeriumil ja maksuhalduril õigus anda seaduste selgitamiseks ja tutvustamiseks selgitusi ja juhendeid (maksukorralduse seaduse § 15), mille puhul pole üheselt selge, kas neid tuleks pidada andjale siduvaks.

Segadust tekitab ka see, et kuigi maksuhaldur avaldab oma veebilehel hulgaliselt seisu­kohti paljude seadusesätete kohta, ei saa nende vormistusest aru, kas neid võib liigitada viidatud sätte alla või mitte. Sellest, milliste teemade kohta veebilehelt vastuseid leiab, jääb mulje, et probleemid, kus kaalul on miljonid kroonid, jäävad vastuseta, kuid ettevõtja jaoks n-ö tühja-tähja osas leiab vastuseid küll. Näiteks ei leia midagi aktsiaoptsioonide maksustamisest, kuigi teema on juba pikemat aega aktuaalne ja arvamused väga erinevad ? juhend seega lausa hädavajalik. Samas võib lugeda, et töö­raamatu ostmine pole erisoodustus. Sellised on prioriteedid.

Autor ei soovi kritiseerida maksuameti ja rahandusministeeriumi tegevust, vaid elavdada diskussiooni siduvate otsustuste andmise kohustuse seaduses sätestamise kohta.