Poliitilised kriisid on reformideks parim aeg

Kriiside puhkemisel tuleb jääda positiivseks, sest vältida neid ei saa. Tavaliselt peetakse valitsuste vahetumist kõige hullemaks poliitiliseks riskiks. Ettevõtjale ei lähe aga kõige kallimaks maksma mitte valitsuse vahetus, vaid lolli valitsuse tulek.

Eestis on toimunud tihe ja tige valitsuste vahetumine, mis tundub ebameeldiva ja probleemsena. Kuid see ei pea olema nähtus, mida iseenesest karta ja mis tingimata kahjustaks majanduskasvu.

Nõukogude ajal seda ei toimunud: kõik oli rahulik, kuid siis ka ei arutatud, kas minna 9. mail Moskvasse või mitte. Tahaksin lohutada ka sellega, et võrreldes 1920?30ndate aastatega on praegused valitsused stabiilsed. Tollal pidasid nad vastu keskmiselt seitse kuud, praegu üle pooleteise aasta.

Kolmandaks on suhtekorralduslikud kriisid. Need tekivad, kui mõni poliitik ütleb seda, mida mõtleb, või teeb seda, mida halvasti käituv tavainimenegi ? näiteks ületab kiirust või käitub avalikus kohas ebakorrektselt. Need kriisid on paratamatud, sest sellised asjad juhtuvad poliitikutega samasuguse järjekindlusega nagu tavainimestega. Riigi arengule ei aita nende lahendamine kuidagi kaasa ning seega on nendele liiga suure tähelepanu pööramine mõttetu. Avalikkusele lähevad need kriisid aga kõige rohkem korda ning seepärast valitsused nendega tegelevad.

Räägiksin järgnevalt mitte suhtekorralduslike, vaid tegelike kriiside lahendamisest. Esiteks kergendab kriisi lahendamist see, kui valitsusel on põhimõtteliselt teada, kuhu ta Eesti viia tahab ehk tal on olemas mingid selged prioriteedid, millest lähtuvalt kriisiolukorras käituda. Kui see pole teada, tegeldakse kriiside edasilükkamise või kinnimätsimisega. Kõige kindlam viis võimul püsida on ju mitte midagi teha, sest iga otsus on alati ebapopulaarne.

Teine nõuanne tuleb Katuse-Karlssonilt ja see oleks: rahu, ainult rahu! Mida rohkem sa rabeled, seda kiiremini sa põhja lähed. Hinga sügavalt sisse ja tee seda, mida soovitab tuntud mobiilioperaator ? räägi inimestega. Kuula nõuandeid, isegi kui sa neid kuulda ei võta. Ja seejärel tuleb otsustada. Kui silme ees on suuremad sihid, võib kriisist heaga väljuda. Väga oluline ongi näha kriisides võimalust probleeme lahendada. Otsuseid on hea teha just kriisi­olukorras, muul ajal on vastuseis suurem. Kui vaatame Eestile majandusedu taganud otsuseid, siis näeme, et need on tihti sündinud üsna suurtest ja valusatest kriisidest.

Näiteks oli 1992.?1993. aastal Eesti panganduses kriis, kuid just see andis võimaluse panna alus normaalsele pangandusele. 1993. aasta Narva referendumikriis lahendas Narva eraldumispüüde küsimuse. Ka pärast II maailmasõda Saksa majandusedu taganud radikaalseid reforme poleks normaalses olukorras aktsepteeritud.