Jäätmed otsivad endale head peremeest

Jäätmekäitluse valdkonna käesoleva aasta kõige tähtsamaks sündmuseks on üle Eesti toimuvad olmejäätmete veo konkursid. 241 kohalikku omavalitsust peavad korraldama hinnanguliselt 140 konkurssi ? mille tarbeks toodetud paberite (loe: jäätmete) hulk on muljetavaldav. Protsess on seaduse sunnil käivitunud, kuid liigub vaevaliselt, ja seda eelkõige seaduse lünklikkuse tõttu: seadus ei arvesta piisavalt Eesti olusid. Korraldatud olmejäätmete veo eesmärk on seaduse seletuskirjast lähtuvalt: a) piirata ?peremehetute? jäätmete hulka; b) korrastada jäätmevedu; c) parandada keskkonnakaitset.

Oluline osa eramajadest, eriti väljaspool Tallinna, ei ole jäätmekäitlussüsteemiga tänaseni veel liitunud. Kuigi tulevikus peaks Eestis olema kaheksa suurt europrügilat, on meil mustmiljon n-ö eraprügilat ehk kodust prügihunnikut, kuhu ladestatakse omavoliliselt jäätmeid, mida tuleks näiteks materjalina taaskasutada või keskkonnaohutult käidelda.

2005. aasta on olmejäätmete veo konkursside läbiviimiseks keeruline ka seetõttu, et lähenevad kohalike omavalitsuste valimised. See on aeg, kui tahetakse teha ainult populaarseid või väga populaarseid otsuseid. Paraku toob korraldatud olmejäätmete vedu väga paljudele jäätmekäitlussüsteemiga mitteliitnud inimestele lisakulu ja ka ärritab valijaid.

Teine suurem probleem on seotud liiga väikeste veopiirkondadega. Eestis on jäätmeseaduse kohaselt veopiirkonna suuruseks kuni 10 000 inimest. Näiteks Tallinnas on seetõttu 33 veopiirkonda ja konkursid peaksid toimuma peaaegu ühel ajal kõigis piirkondades.

Ühest küljest nõuab konkursside selline läbiviimine väga palju aega, on kulukas ja ebaefektiivne, teiselt poolt ei anna see ka paremat tulemust. Näiteks Tallinnast kaks korda suuremas Stockholmis on vaid 12 piirkonda ja konkursid toimuvad eri aastatel. Praegu liigub ka seadusandja selles suunas, et suurendada veopiirkonda 30 000 elanikuni, mis on ühe pressauto maht. Paberi ja biolagunevate jäätmete veopiirikonnad peaks olema veelgi suuremad, sest kogused on väiksemad. Optimaalsed veopiirkonnad vähendavad ebamõistlikke kulusid, mis otseselt mõjutavad tarbija rahakotti.

Korraldatud olmejäätmete vedu on oma olemuselt mõeldud elukondlike jäätmete efektiivsemaks käitlemiseks. Elanikkonna jäätmeteket on suhteliselt lihtne prognoosida ning sellest tulenevalt määrata sobivad konkursitingimused.

Ettevõtetele see süsteem ei sobi põhjusel, et väga paljudel firmadel tuleb oma jäätmekäitlusprobleemid lahendada terviklikult ja üle Eesti. Omavalitsustel ei ole võimalik konkurssi tingimustesse sisse kirjutada iga ettevõtte spetsiifilisi vajadusi.

Näiteks jaekaubandus- või bensiinitanklate kett tahab kindlasti üle-eestilist lahendust, mitte omada igas maakonnas või koguni igas vallas erinevat partnerit. Tänapäevane hotell soovib, et jäätmekäitlus oleks organiseeritud vastavalt Rohelise Võtme reeglistikule. Õllesummeri korraldajad vajavad üritusega seotud lühiajalist erilahendust.

Seadust tuleb muuta selliselt, et korraldatud olmejäätmete veo alla kuuluvad ainult elukondlikud jäätmed. Ettevõtete jäätmekäitlusprotsessi reguleerib seadus niigi oluliselt rangemalt, näiteks tootjavastutuse süsteem ning võimalus ettevõtet trahvida kuni 50 000 krooniga.

Korraldatud olmejäätmete vedu peaks oluliselt vähendama n-ö peremehetuid jäätmeid, mis omakorda eeldab jäätmetekitajate suhtumise muutumist. Looduses lagunevad ühekordsed mähkmed näiteks 75 aastat ja õllepurk üle 300 aasta. Jäätmekäitluse siht on valikkogumine, maksimaalne taaskasutus ja minimaalne ladestamine, kuid esmalt peame jäätmed üldse jäätmekäitlusprotsessi saama.