Laovaru tasu nõudmise õiguspärasus küsitav

Üleliigse laovaru tasu seaduse § 4 kohaselt on üleliigse laovaru eest makstav tasu käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus. Samas aga võib teha järelduse, et seaduse pealkiri on eksitav ja tegemist on sisuliselt maksuga. Samuti võib tasu teatud tingimustel käsitleda ka trahvina, mille eesmärgiks erinevalt maksust ei ole vahendite kogumine riigi avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, vaid sundida isikut lõpetama õigusvastane käitumine ning hoiduma uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega tõotab tulevik kohtuvaidlusi üleliigse laovaru tasu õigusliku olemuse üle.

Sanktsiooni iseloomuga makseid ei saa tagasiulatuvalt kehtestada põhiseaduse § 23 ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni § 7 põhimõtetest lähtudes. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis Veeber vs Eesti Vabariik on väljendatud üldpõhimõtet, et isikul on õigus tugineda kehtivale õiguslikule regulatsioonile ja ta ei pea hilisemaid muudatusi ette nägema. Ettevõtja ei pidanud ette nägema, et teatud põllumajandustoodete teatud mahus ladustamine toob kaasa tagasiulatuvalt tema maksukoormuse suurenemise.

Üleliigse laovaru tasu seadus võeti Riigikogus vastu 7. aprillil 2004 ning see jõustus 1. mail 2004. Tegemist on liiga lühikese kohanemisajaga. Sellise koormava regulatsiooni kehtestamisel tuleb anda mõistlik seaduse muudatustega kohanemise aeg, et ettevõtjad saaksid teha vajalikke ümberkorraldusi äriplaanides.

Üleliigse laovaru tasu suurus sõltub sisuliselt põllumajandustoote käitleja äritegevuse edukusest. Kuid maksukohustuse tekkimise seadmine sõltuvusse ettevõtja äritegevuse edukusest ja seda peegeldavast laovaru suurusest ei ole õiglane ning tähendab sisuliselt põhjendamatut riivet ettevõtja ettevõtlusvabadusse. Tegemist on karistusega äritegevuse edukuse pärast.

Eesti ühinemislepingule ELiga lisatud ühinemisakti lisa 4 peatükist 4 tulenevalt tuleb toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitleda normaalse ülekandevaruna, likvideerida uute liikmesriikide kulul. Kuid lausest ei järeldu, et likvideerimisest tuleneva majandusliku kahju peab kandma kauba omanik (või käitleja).