Väinu Rozental - üksik hunt jääkarudemaalt

Nõukogude Liidu nafta- ja gaasipiirkonda torusid vedav kaubalaev Pioner Estonji on Põhja-Jäämeres vangis. Hädast ei päästa ka appi saadetud jäämurdja Lenin. Ajalehe Säde senisel kirjade arvestajal Väinu Rozentalil tuleb veeta 1978. aasta kaks karmi talvekuud, vahtides laevatekilt jääkarusid ja virmalisi ning tagudes kaanetatud merel vutti. Alles siis näeb ta taas kodumaad ja sillutab endale kaheksaosalise jutustusega tee ajakirjandusse.

Väinu õpinguid ajakirjanduskateedris ja igapäevast tööd Edasi ajalehes kroonib kümmekonna aasta pärast ENSV Ajakirjanike Liidu preemia sarja eest "Mööbel: luks või loks?". Veel kümmekond aastat ning Väinu on vahetanud Postimehe majandustoimetuse juhi koha Äripäeva uudisteosakonna vastu ja võtab vastu Bonnieri preemia artikli eest, milles nad koos Kaja Koovitiga paljastasid Farmaatsiatehase vassimisi.

Praegu üksiku hundina Tartus ja Lõuna-Eestis ringi liikudes toob ta leheveergudele kõige enam uusi ja huvitavaid ettevõtjaid. Paljud neist muheda kiiksuga tegelastest on köidetud ka Väinu raamatusse "40 Eesti nokiat".

"Mulle meeldib inimesi avastada," märgib mees, kes peab oma missiooniks võidelda ajakirjanike seas sageli ette tulnud põhimõtte "kõigile vastu larhvi" vastu.

Sooja suhtlemisstiiliga kogutud lai allikatering ei sisalda Väinul aga ühtegi lähemat sõpra, mistõttu artiklis vajadusel kriitilist nooti kasutades tal süümepiinu ei kaasne.

Avalikkusele kiiksuga inimesi tutvustav Väinu ise on jäänud aga müstiliseks lähimatele kolleegidelegi. Tema kiiksud on paljudel veel avastamata. Näiteks see, et nelja lapse isa on peamiselt teatmeteostest koosneva koduraamatukogu abil koostanud aastaid tuhandeid ristsõnu.