Raudteed kui olulist vahendit tuleb jagada

Vastukaja uudisele ?Spacecom süüdistab Eesti Raudteed monopoliseisundi ärakasutamises?, ÄP 17.09.

Esimese veoettevõttena Eesti Raudtee infrastruktuuri kasutamise õiguse saanud AS Spacecom süüdistab Eesti Raudteed konkurentsireeglite rikkumises. Spacecom heidab Eesti Raudteele ette liialt kõrgete tasude nõudmist. Tõepoolest võimaldab euroopalik konkurentsiõigus piirata teatud juhtudel eraomandis olevate ettevõtete majanduslikke valikuid, sh kohustada neid lepingutesse astuma ja piirates nende vabadust hindu määrata.

1980. aastatest alates on Euroopa Komisjon arendanud konkurentsipoliitikat eesmärgiga kaotada monopole ja libera-liseerida sektorid, mis suurema osa 20. sajandist on olnud loomulikud monopolid või mille suhtes oldi pikka aega seisukohal, et turumajanduse printsiibid ei ole seal rakendatavad. Euroopa Kohtu ning komisjoni praktikas on aastatega välja arenenud nn essential facilities?i doktriin, millele viitab ka Eesti konkurentsiseadus, rääkides olulist vahendit omavast ettevõtjast. Selle doktriini valguses hõlmab vaba konkurentsi saavutamine endas ka mõistliku ligipääsu avamist sellisele infrastruktuurile, mis on turuosalistele teenuse osutamiseks hädavajalik, nt raudteevõrk. Küsimus on selles, kas ja millistel tingimustel kohustada olulist vahendit omavat ettevõtjat infrastruktuuri teiste ettevõtjatega jagama?

Näitena võib võtta Euroopa Kohtu lahendi kohtuasjas RE GVG/FS. Selles kaasuses soovis saksa raudteefirma Georg Verkehrsorganisation GmbH alustada vedusid Saksamaalt Itaaliasse Milanosse. Itaalia raudtee Ferrovie dello Stato SpA (FS) keeldus lubamast sakslasi oma infrastruktuuri juurde. Euroopa Kohus oli siinkohal konkreetne, rõhutades, et FSi omanduses olev raudtee on oluline vahend. Tegemist oli infrastruktuuriga, mis oli hädavajalik teenuse osutamiseks ning kui juurdepääsu ei oleks lubatud, oleks konkurents turul välistatud. Eeltoodule tuginedes pidas kohus juurdepääsust keeldumist seadusevastaseks turgu valitseva positsiooni kuritarvitamiseks. Kohus märkis seejuures, et konkurentsireeglite rikkumist võib endast kujutada juba ligipääsu andmise taotlusele vastamisega põhjendamatu viivitamine.

Siinjuures tuleb meeles pidada, et ligipääsust keeldumisega võib konkurentsi samaväärselt piirata ka ligipääsu lubamine ebamõistlikult kõrgete hindade või halbade lepingutingimustega. See on aga samuti keelatud.

Raudteega seonduvaid kaasuseid leiab ka meie naaberriikides. Hiljuti avalikustati Rootsis konkurentsiameti raport, milles analüüsiti raudtee kaubaveoturgu. Kuigi Rootsi on antud valdkonnas üks liberaalsemaid riike ELis - raudtee kaubaveoturg on 1996. aastast olnud avatud konkurentsile ? jõuti raportis järelduseni, et endine monopolist, riiklik firma Statens Järnvägar (SJ) on endiselt ca 80% turuosaga turgu valitsev ettevõte. Konkurentsiamet on seetõttu soovitanud valitsusel konkurentsi suurendamiseks müüa osa riiklikust SJist eraettevõttele.

Uutes konkurentsitingimustes on endistel monopolistidel rohkelt probleeme. SJd on korduvalt süüdistatud turgu valitseva positsiooni kuritarvitamises, mis on viinud suurte rahatrahvideni. Samalaadseid probleeme võib tõstatuda ka Eestis, kuna ka meil reguleerivad olulise turujõuga ettevõtete tegevust teistest ettevõtjatest oluliselt rangemad reeglid ja piirangud. Infrastruktuurile ligipääsu takistamine, sh ebaõiglaselt kõrgete hindade nõudmine, võib viia raskete tagajärgedeni. Selles valguses tuleks monopoolsetel ettevõtetel tõsiselt kaaluda, kas kõrgemate hindade kehtestamisega ei võeta endale liialt kõrgeid riske, mis võivad hiljem tuua kaasa suured trahvid ja Eestis koguni karistusõigusliku vastutuse.

üks kaasautoritest on Kaarli H. Eichhorn, advokaadibüroo Clifford Chance