Valimissüsteem lihtsamaks

On hea, et arutelu algas kolm aastat enne korralisi Riigikogu valimisi. Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eesmärk on anda kodaniku häälele suurem kaal ja muuta Riigikogu valimine lihtsamaks ja valijatele arusaadavamaks.

Esiteks, avatud nimekirjade põhimõte: ringkonnanimekirjades reastatakse kandidaadid saadud häälte arvu järgi. Nii tagatakse, et Riigikokku valitakse tulevikus suurema toetusega kandidaat. Teiseks, tihedama sideme loomiseks kandidaadi ja valimisringkonna valijate vahel jaotatakse kõik mandaadid edaspidi ainult valimisringkondades ning iga ringkond saab kohti Riigikokku proportsionaalselt valijate arvuga. Sama põhimõte kehtib ka asendusliikmete puhul. Peatunud või lõppenud volitustega Riigikogu liikme asemel tuleb Riigikokku asendusliige ainult samast valimisringkonnast, seega toimuks kohtade jaotus Riigikokku ja kohaliku omavalitsuse volikokku edaspidi sarnaselt. See on ka vastupidine senisele praktikale.

Mitmed poliitikud on püstitanud dramaatilisi väiteid, otsekui ehitaks pakutav muudatus kaheparteisüsteemi. Tegelikkuses on olukord selline, et vaadates valimistulemusi 1992. aasta Riigikogu valimistest alates, ei oleks ükski senise valimissüsteemi alusel parlamenti pääsenud poliitiline jõud jäänud Riigikogus esindamata.

Põhimõtteline valiku küsimus on eelkõige see, kas rakendada ringkonnapõhist valimissüsteemi (ka Soomes) või mitte. Ringkonnapõhisele süsteemile on muuhulgas väljendanud toetust ka prof Rein Taagepera ja politoloog Allan Sikk.

Miks ollakse ringkonnapõhise süsteemi vastu? Kindlasti on vastuseisu ajendiks see, et ringkonnapõhine süsteem eelistab erakondi, mis on esindatud üle Eesti. Samuti võivad parlamendist jääda välja poliitikud, kes seni on Riigikokku pääsenud partei ülemaalises nimekirjas. Ka eeldab see süsteem rahvaesindajailt rohkem tööd ringkonnas.

Ringkonnapõhised valimised toovad kaasa nn tingkünnise tekke, mis teoreetiliselt võib olla kõrgem kui 5% ning sõltuvalt häälte arvestamise meetodist tagada väiksema kohtade arvu väiksema toetusega erakondadele. Lõpuks taandub arutelu ikka sellele, kas julgeda või karta valija tahet suurendada.