Kroonilt eurole üleminekuks oleme oma sõna juba andnud

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on, selles on küsimus. Partei, kes nime järgi rahva võimu kehastab, on selle enda jaoks lahendanud. Rahvas teab, mitte ei arva, temalt küsida võib kõike. Etteantud vastused tagavad valimiskünnisest suurema poolehoiu. Artiklis ?Kroonilt eurole saab minna ainult rahva tahtel? (ÄP, 17.03.) kirjeldab Janno Reiljan selle toote uusimat arendust ? rahva tahet tuleb küsida rahva tahte kohta, Euroopa Liitu astumise soov tuleb üle küsida lepingupunktide kaupa. Riigi allkiri ei loe midagi, arvavad poliitikud, kes ise tuhandeid allkirju kogununa teavad, kui lihtne on meelitada neid andma tühja pagasi pealt. ELi liikmestaatus ja abirahad tuleb aga kui pelgalt teise poole kohustus lihtsalt sisse kasseerida.

Eesti põhiseadus loetleb mitu olulist valdkonda, kus referendum on keelatud, sh välislepingud. Põhjendatakse seda sellega, et meie rahva tarkus pole kõiges nii piiritu ning riskantne on otsustada agitatsiooni pinnalt teadmisi nõudvaid suuri asju.

Valijale avaldavad muljet professor Reiljani hoiatused, et euro toob hinnatõusu, teeb välisinvestoreile kasumi väljaveo Eestist lihtsaks ja süvendab kaubandusdefitsiiti. Sealhulgas hinnatõusu osa usub iga valija ka täpselt mõistvat. Vaid õpetatud vähemus märkab probleemi, et loenguis peab professor vaidlema iseendale vastu. Kasumi väljavedu ei saa enam suurt lihtsamaks muutuda. Eesti on järginud põhimõtet, et ei käitu lõksuna, kuhu raha saab tuua, mitte aga siit viia, sest tark õpiks siis raha siia mitte tooma. Tulemusena on toodud palju ja teenitust reinvesteeritud kaks kolmandikku.