Eesti elanik tarbib keskmiselt 10,1 liitrit kanget alkoholi aastas

Eesti alkoholipoliitikas on küll toimunud viimase 11 aasta jooksul suured muutused näiteks alkoholi pakkumise, hindade, maksustamise ning tarbimisharjumiste osas, kuid probleemiks on olnud liiga liberaalne alkoholipoliitika, vähe reguleeritud turg ning asjaolu, et Eestis ei ole valitsusel kujunenud välja selget nägemust alkoholipoliitikast.

Arvestades eestlaste kõrget alkoholitarbimist ja sellest tulenevaid probleeme ühiskonnas tõdesid tänasel uuringu tutvustusel viibijad ühiselt, et vajalik on alkoholipoliitika koordineerimine erinevate ametkondade vahel vältimaks probleemi veelgi teravamaks muutumist kogu Eesti jaoks tervikuna. Marje Josingu sõnul oligi tänase koosviibimise eesmärk algatada diskussioon selle üle, milliseid alkoholipoliitika meetmeid oleks edaspidi mõttekas Eesti tingimustes rakendada, et juhtida tähelepanu üldise alkoholitarbimise vähendamisele.

Eesti on maailma mastaabis alkoholitarbimiselt kõrgel kohal. Alkoholitarbimine on viimase 7 aasta jooksul murettekitavalt kasvanud. Kui 1996. aastal tarbiti 6,4 liitrit kanget ja 4,1 liitrit lahjat alkoholi elaniku kohta, siis 2002. aastal olid vastavad näitajad 10,1 liitrit ja 7,5 liitrit ühe elaniku kohta. Alkoholi aastane tarbimiskogus 2002. aastal oli 10,3 liitrit absoluutalkoholi ühe elaniku kohta, sh 9,3 liitrit legaalset ning 1,0 liitrit illegaalset alkoholi. EL liikmesriikidest on alkoholitarbimiselt kõrge tasemega nn veinimaad Portugal - 10,8 Prantsusmaa - 10,5, Hispaania 10,0 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta, samuti Iirimaa 10,8 liitrit ning Põhjamaadest Soome ? 9,3 liitrit elaniku kohta. Võrdlusena võib tuua väikseima alkoholi tarbimisega riigid, milleks on Norra ? 4,3 ja Rootsi ? 4,9 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta.

EKI teadustöötaja Evelin Ahermaa andis ülevaate Euroopa võrdleva alkoholiuurimuse töögrupi poolt välja töötatud suundadest EL alkoholipoliitika edasiseks kujundamiseks.

Alkoholi üldise tarbimise reguleerimine on efektiivne viis kontrollida alkoholi tarbimisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Seetõttu on vaja tagajärgede kontrollmeetmete rõhutamise asemel pöörata tähelepanu üldise tarbimise vähendamisele ning võtta kasutusele meetmeid liigjoomise suhtes. Eriti probleemseks valdkonnaks on alkoholi tarbimine alaealiste seas, mis näitab kasvutendentsi. Euroopa Komisjoni seisukohast on tegemist Euroopa ühise probleemiga ning seetõttu on vaja rakendada meetmeid EL tasandil. Euroopa ühise alkoholipoliitika valdkondadena tuleb käsitleda ka joobes sõiduki juhtimise ja avalikes kohtades alkoholi tarbimise küsimusi.

Ehkki elanike alkoholi tarbimine on muutunud riigiti homogeensemaks (tarbimiskogused ja alkoholieelistused), saab siiski tänapäeval täheldada ka erinevusi. Oodata on riikide tarbimisnäitajate edasist aeglast ühtlustumist, millest tulenevad muutused tuleb lülitada EL ühtsesse alkoholipoliitikasse.

Optimaalset alkoholipoliitiliste meetmete võrgustikku, mis sobiks iga riigi konteksti, ei ole olemas. Siiski peab iga EL liikmesriigi alkoholipoliitika sisaldama teatud ulatuses järgnevaid elemente: maksustamine, vanusepiirangud, reklaami regulatsioon, tootmise/kaubanduse litsentsistamine, otsesed kontrollmeetmed (nt joobes sõiduki juhtimise küsimused)

Alkoholi tarbimist mõjutavad nii majanduslikud tegurid kui muud faktorid nagu kultuuriline taust, elutingimused ja ennetustegevus. Ehkki majanduslike tegurite mõju on uuringu põhjal mõnevõrra väiksem, tuleb tarbimise reguleerimisel kasutada ka hinnapoliitikat. Hinnapoliitikat mõjutab maksupoliitika. EL-s eksisteerivad ühised miinimumnõuded alkoholi aktsiisiga maksustamisele, kuid riigiti on rakendatavad maksumäärad väga erinevad. Siit tulenevalt on soovitav jätkata maksude reguleerimist ja harmoneerimise protsessi. Alkoholi ei tohi käsitleda tavakaubana üheski EL liikmesriigis, kuna selle tarbimisega kaasnevat võimalikku riski ei korva ükski positiivne tegur.