Rahvas kui nõuandja

14. septembri referendumid andsid meil ja Rootsis erineva tulemuse. See on ka loomulik: erinev küsimus, erinev taust, erinev kaalukus. Samas aga, kuigi paljud asjad on siin ilmas suhtelised, on nende referendumil kujunenud otsus ikkagi meie omast tunduvalt väiksema tähendusega ja seda eriti valdkonnas ?tuleviku valik?. Sest meie ajaloolis-ruumilises kontekstis äärmuseni lihtsustades on kokkulepe ?rahatäht? lihtsalt sisult ja mõjujõult väiksem kui kokkulepe ?Euroopa Liit?.

Kuid äsjaste otsustamiste kõrvutamisel jäi üks küsimus hinges kripeldama. Miks Rootsi suhteliselt vähemtähtsast referendumist võttis osa suhteliselt rohkem inimesi? Miks Rootsis oli nii palju inimesi, kellele läks korda oma raha saatus (ligikaudu 83) ja miks Eestis ei läinud isegi oma riigi saatus nii paljudele inimestele korda? (Väited, nagu ?tegelikult olid nad meie poolel?, ei maksa loomulikult midagi). Kas ligikaudu 35 Eesti valimisõiguslikust rahvast ei tunne üldse millegi vastu huvi? Kas see on meie inimestele üleüldiselt ja näiteks rahvuslikult omane või on ükskõikne suhtumine kujunenud nõukogude poolsajandi jooksul? Viimast tahaks vähemalt loota, sest kuidagi väga kurb oleks mängida fantaasiate maailma kuuluvat ajaloomängu ?1938. aasta. Referendum NSV Liitu astumise küsimuses? tulemusega: ühel kolmandikul Eesti elanikkonnast pole vastusest sooja ega külma.

Referendumil jah-vastajate ja ei-vastajate valdava enamuse seisukohaga on üldiselt kõik selge. Nad andsid küsimusele oma vastuse, milleni Eesti viimase kümnendi areng oli neid toonud. Ning kui see demokraatlik vastus oli saadud, siis sellega jõuti piltlikult nagu redeli järgmisele pulgale, kus edasiminekuks ootavad ees hoopis teised küsimused ja vastused ning eelnev ei peaks ideaalis enam midagi maksma. (Kuigi ajalooline kogemus õpetab, et ka klammerdudes eelmise pulga külge, milleks see pulk puhutakse tavaliselt võimalikult suureks, suudavad nii mõnedki oivaliselt toime tulla).