Mis saab euroliidus Eesti töötajast?

Juba liitunud riikide kogemus näitab, et väljaränne pole peale liitumist eriti suur. Enamasti jääb see lühikeseks ja ajutiseks, sest inimesed ei soovi kaotada sidet oma pere, sugulaste ja sõpradega. Ka juba aastaid ELi liikmeks olnud riikides väheneb püsiv väljaränne ja suureneb lühiajaline ja ajutine väljaränne. Eelkõige kasutavad inimesed EuLis vaba tööjõu liikumist just enda täiendamiseks ning kasulike kogemuste kogumiseks.

Maailmastuvas ühiskonnas muutuvad ka Eesti tööturul elutähtsaks rahvusvaheline mobiilsus ja kõrged ametioskused. Eestlaste lühiajaline töölesiirdumine ELi riikidesse on nii inimesele kui riigile väga kasulik. Ainult nii tekib keeleline, tehniline ja kultuuriline paindlikkus ja mõistvus. Seejuures ei tohi me unustada, et Eesti riigi, tööandjate ja ühiskonna kohustus on motiveerida Eesti inimesi pärast töötamist teises riigis Eestisse tagasi pöörduma. Kui seda protsessi ei juhita teadlikult, võib Eesti ja meie tööturu jaoks oluline hea hariduse ja tööoskusega inimene kaduma minna.

Kostub väiteid, nagu jääks eestlane Euroopa Liidus vaeslapse rolli, olles valmis tegema lihtsamaid töid madala palga eest. Tõesti, tegu on tänase reaalsusega - paljud eestlased teevad välismaal tööd, mille jaoks nad on liiga hea hariduse või tööoskustega. See olukord aga muutub, kuna teises riigis töötaval ELi elanikul on töötamisel samasugused õigused kui asukohamaa kodanikul. Euroopa piires laieneb vaba liikumise õigus ka töötajate perekonnaliikmetele, üliõpilastele ja pensionäridele. Töötajal ja ta perel tekib õigus saada töökohariigi kodanikega võrdseid sotsiaalkindlustushüvesid teises riigis tööd alustades.

Meiegi suhtes hakkab kehtima meeste ja naiste võrdsete võimaluste põhimõtte rakendamine ja seda nii töö saamise, kutseõppe, ametialase edutamise, töötingimuste kui ka sotsiaalkindlustusega seoses. ELi riigid tunnustavad vastastikku kutsediplomeid. Eesti riigis aga paraneb töötaja sotsiaalne kaitse. Et peame töökeskkonnana võistlema meist palju paremal järjel olevate riikidega, peame neile seitsmepenikoormasaabastega järele võtma. "Ei" puhul jääks aga Eesti ilma võimalustest tööturupoliitikat mitmekesistada ja suurendada kulutusi tööturupoliitikale. Järske muutusi ei toimu tõenäoliselt ei "jah-i" ega "ei" puhul, kuid "jah" avab meile võimalused, "ei" sulgeb needki, mis meil täna on.