Ettevõtja vajab tegusat regionaalhalduse mudelit

Minister Jaan Õunapuu on haaranud härjal sarvist korrastamaks regionaalse tasandi haldust. Ta on esitanud arutelule äärmuslikud: (A)lääni- omaavalitsusliidu, (B)tugeva maavanema ehk kuberneri, (C)ministeeriumihalduse ja (D)kahetasandilise omavalitsuse mudelid.

Analüüs hindab pakutud variante (1) haldussuutlikkuse, (2) haldusteenuse omahinna, (3) demokraatia arengu ja subsidiaarsuse ning (4) haldusmuudatuse teostavuse poolest.

Halduspoliitika nõrkus on Eestis taastekitanud käsumajandusliku riigi ehk C mudeli, mis viis nõukogude ühiskonna krahhini. Selle erinevusega, et kui omaaegsed 15 rajoonikomitee sekretäri ja 1990ndate 15 riiklikku maavanemat said vahel ühisrindes üldriiklikku otsustamist mõjutada, siis 241 väga erineva suuruse ja huvidega omavalitsust kokku ei lepi. Aetakse pigem oma asja parteiliinis või tutvusi kasutades.

Maakonnas on kaasaegse majanduse toimimiseks ja töötajate ettevalmistamiseks pea kõik vajalikud asutused ja ettevõtted, maakond on oluline kultuuri- ja identiteediruum. Otsemandaadiga maakogu on demokraatlik ning kohalik meedia ja poliitiline opositsioon tagaks ühtlasi tõhusama kontrolli, kui see on kohalike või ka Toompea poliitikute üle. Omavalitsuslik maakond lubaks riiki oluliselt detsentraliseerida, teostaks regionaalset arendustööd ning oleks motiveeritud ELi projektide elluviija-kaasrahastaja.

Kõige selle positiivsuse juures on kolm viga. Esiteks on maakondliku omavalitsuse vastu linna-vallajuhid ja Toompea poliitikud, kes mõlemad kaotaksid osa võimust. Nii on levitatud müüti teise tasandi kulukusest, millega on avalikkust ka oskuslikult hirmutatud. Teiseks võtab uue administratsiooni käivitamine aega, mis tähendab, et peavad toimima paralleelstruktuurid ja hetkelised kulud tõesti kasvavad. Kolmandaks võib maakondlik omavalitsus unarusse jätta väikevaldade huvid, nt sulgeda nii mõnegi väikegümnaasiumi. See ei peaks loksutama aga ettevõtjaid, mis on enamasti koondunud ümber keskuslinnade.

Milline maakondliku ühishuvi korraldamise mudel on ettevõtjale sobivaim? Kohalik arendustöö ja ettevõtluse tugisüsteem on olulisem just Eesti maakondade väikeettevõtjatele, kes sõltuvad märksa enam kui suurlinna suurettevõtted avaliku sektori poolt rajatud infrastruktuurist. Mõistagi on kohalikud ettevõtjad huvitatud, et nende elukohas oleks hea elukeskkond, heade õpetajatega koolid ja huvitav kultuurielu.

Neljast mudelist suudab maakondlikku ettevõtlust arendada ja ELi struktuurfondide vahendeid nii sotsiaalsesse kui ka tehnilisse infrastruktuuri suunata vaid iseseisev selgete funktsioonide (nt arendus ja planeeringud, tervishoid, ühistransport, gümnaasiumi- ja kutseharidus) ja piisava eelarvega maakondlik administratsioon.

Ideaalne oleks luua Eestis II tasandi omavalitsus. Üleminekuvariandina sobiksid nii eelmainitud tugevdatud riikliku maavanema kui ka Rahvaliidu poolt värskelt väljapakutud elanikkonnaga proportsionaalse esindusega omavalitsuste esindajaist koosnev maakogu.

Ettevõtjad, kes te poliitikuid olete toetanud, võtke neil nüüd nööbist ja laske maakonnahalduse küsimuses selged vastused anda. Siis hakkab halduspoliitika talves paksuks läinud jää ehk ka sulama.