Euroliit nõuab vanaautode peenestamist

Vanade autode utiliseerimise ja taaskasutamise põhimõtted on Euroopa Liidus reglementeeritud europarlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/53/EÜ eesmärgiga vältida sõidukitest tulenevaid jäätmeid ning soodustada materjalide maksimaalset korduv- ja taaskasutamist. Eesti jaoks muutub autode utiliseerimise teema aktuaalseks ELi liikmeks saamise järel.

Aastal 2006 hakkab ELis kehtima nõue sõidukiosade korduv- ja taaskasutusse võtmisest. Sõiduki keskmisest kaalumassist tuleb korduv- ja taaskasutusele võtta vähemalt 85. Sama tähtaja jooksul tõuseb aastane korduvkasutus ja ringlussevõtt vähemalt 80 sõiduki keskmisest massist.

Enne 1. jaanuari 1980 toodetud sõidukite suhtes võivad liikmesriigid sätestada madalamad eesmärgid, kuid need ei tohi olla alla 75 korduv- ja taaskasutuse puhul ning alla 70 seoses korduvkasutuse ja ringlussevõtuga. Hiljemalt 1. jaanuariks 2015 suureneb kõigi kasutuselt kõrvaldatud sõidukite korduv- ja taaskasutamine vähemalt 95 sõiduki keskmisest massist. Sama tähtaja jooksul tõuseb aastane korduvkasutus ja ringlussevõtt vähemalt 85 sõiduki keskmisest massist.

Vanaautodirektiivi rakendumine eeldab kokkulepet protsessi haldamisel ? kes korraldab sõiduki elutsükli lõpetamisega kaasnevad etapid. Protsess hõlmab autoromu transporti, kogumist ja identifitseerimist, registrist kustutamist, ohutustamist, utiliseerimist metalliveskis ning mittemetalliliste jäätmete käitlemist ja kõrvaldamist. Protsessi maksumus on ühe autoromu utiliseerimise kohta umbes 70 eurot.

Jäätmekäitlejale tähendab vanaautodirektiivi rakendumine investeeringuid kolme tähtsamasse töölõiku. Esiteks tuleb teha investeeringud ohutustamise töökoha loomiseks; teiseks investeerida andmebaaside loomisesse, tagamaks nii registrist kõrvaldatud sõidukite kui ka materjali korralik aruandlus; kolmandaks tuleb investeerida oskusteabesse, sest koolitatud inimesteta pole nõudeid võimalik täita.

Liiklusest kõrvaldatud sõidukite andmebaasi loomine ning selle haldamine on teema, mis tuleb lahendada ministeeriumi, autoregistrikeskuse ning jäätmekäitlejaga. Küsimus on selles, kelle ülesandeks jääb auto identifitseerimine ning registri arvelt mahavõtmine. Paika tuleb panna materjali aruandluse põhimõtted.

Kuna see kõik maksab, tuleb lahendada küsimus protsessi rahastajast ? kas see on auto tootja, automüüja, auto kasutaja või jäätmekäitleja.

Võib arvata, et Eesti autoregistris on arvel ligi 60 000 autot, mis on liikluskõlbmatud, kuid ei ole arvelt maha võetud ega utiliseeritud.

Tiit Lillipuu, ASi Info-Auto turundusdirektor

Vaatamata sellele, kas utiliseerimisprotsessi korraldajaks on autotootja, edasimüüja või kasutaja, on selge, et lõppkokkuvõttes tuleb selleks minev raha ikkagi lõpptarbija taskust.

Sellisel juhul on kõige loogilisem utiliseerimispandi süsteem. Autoostja tasub sõiduki esmasel registreerimisel ARKis vajaliku summa, olgu selleks näiteks 1000 krooni, vastava fondi arvele. Fond, ilmselt efektiivseim lahendus oleks eraõiguslik, investeerib ?pandisumma? võimalikult madala riskiastmega instrumentidesse. Utiliseerimispandi, mis käib autoga kaasas ka omaniku vahetamise korral, realiseerib auto viimane omanik selle utiliseerimisel ning võtab fondist algselt sissemakstud pandi ? 1000 krooni ? välja. Aastatega kogunenud intressid lähevad autoromu transpordi, registrist kustutamise ja jäätmekäitleja kulude katteks.

Ei maksa unustada, et utiliseeritud materjalil on väärtus, mis ei pruugi olla sugugi väiksem kui kogu utiliseerimisprotsessi maksumus.

Ma ei ole sugugi veendunud, et ?utiliseerimispandi? fonde ja jäätmekäitlejaid peaks tingimata üks olema, pigem oleks tarbijale kasulikum fondide ja käitlejate konkurents.