?Usundulugu? jäägu ?ajalukku?

Pole mingit kahtlust, et jumalad (Jumal) on mänginud inimkonna ajaloos olulist ja sageli otsustavat osa. Tuhandeid aastaid on vaid jumalatele ja võimule rajatud kõige väljapaistvaid ehitisi ning nende tellimusel on maalitud, voolitud ja loodud imekauneid heliteoseid. Ning jumalate nimega on põhjendatud kõike: alates heategudest kuni tapmisteni.

Jumal on loonud inimese kõikides maailma usundites ja meie kaugete esivanemate peas tärganud arusaam jumalikust algest ongi ilmselt esimeseks verstapostiks teel instinktiivsest elukast Homo sapiensiks. Ning seda kümnetes variantides esinevat jumalate ja inimeste ühiselt käidud teed tuleks loomulikult teada. Sest selle teadmiseta pole inimene indiviidina ja inimkonna ajalugu tervikuna mõistetavad. Ja triviaalne küsimus ongi vaid selles: kuidas seda teha, kuidas seda lastele õpetada ning kuhu see aine niigi ülepaisutatud kooliprogrammis mahutada? Minu veendumust mööda paigutuks koolis antav usundiõpetus kõige orgaanilisemalt ajaloo distsipliini raamidesse.

Kooli (aga ka kõrgkooli) humanitaarhariduse üheks peamiseks probleemiks on killustatus, mille tulemuseks ongi ülikooli pürgija, kes on näiteks perfektselt omandanud koos kõikide aastaarvude ja nimedega kogu ristisõdade ?ajaloo?, kuid ei suuda kuidagi kaardilt leida Jeruusalemma ega otsustada, kas siis Kristus ikkagi oli hauas või ei olnud.