Kuidas mõõdad, nõnda tulemuse saad

Tööle pühendumise uuringud ja tulemuste tõlgendamine kinnitavad järjekordselt ütlust: pole midagi praktilisemat kui hea teooria. Tuleb tunnustada nii Emor/TNS kui ka TPÜ esindajaid, kes on pühendumist uurinud ja lahkelt oma tulemusi teistega jagavad (vt - Tööst: pühendumine on mitmetahuline).

Päris kindlasti vajavad organisatsioonilise tegevuse korraldajad ettekujutust sellest, mis arvatavalt toimub organisatsiooni liikmete mõtetes, kui nad oma tööülesandeid täidavad. Uurimuse korraldajatel on meie konteksti arvestavad tõlgendused, sest tööle pühendumisel tulevad mängu kohalikud tegurid, mille teadvustamine on peamiselt meie oma mure. T. Kase magistritöö tulemused rõhutavad mõtet, et pühendumus on mitmemõõtmeline ning selle esinemismäär varieerub omakorda tegevusvaldkondades organisatsioonilise positsiooni ajel. Ka on õigustatud, et aluseks võetakse nn klassikaline käsitlus, mis võimaldab tulemusi tõlgendada ja teiste nähtustega seostada.

Pisut problemaatiline aspekt on, et kumbki uurimus ei too välja uurimuse mõõtmisvahendite tunnuseid. Lihtsustatult öeldes: me ei tea, kas ja kuivõrd täpne on mõõdupuu. Kui mõõtmisvahend on küsimustik, siis on üsna mitu nõuet, mida tulemustega opereerimisel peetakse viisakaks nimetada, et lugejat veenda mõõtevahendi korrektsuses. Näiteks küsitletute hulk, väidete kooskõlalisus, statistiliste erinevuste olemasolu või puudumine. Muidugi on ajakirjanduses avaldamise korral teatav piirang, sest autor või toimetaja arvavad vahel, et sõnad reliaablus, valiidsus, statistiliselt oluline on lugejale tüütud. Väikese märkusena tabeli all võinuks need siiski olla. TPÜ magistritöö nõudeid arvestades on T. Kase valimi ja meetodi iseloomustus kindlasti olemas.

J. Viese andis tema poole pöördumisel mõningaid selgitusi ning selgus, et esitatakse 450 vastaja arvamusi ja tegu on uue toote valideerimisprotsessiga. Mõtlema paneb, et nende tulemuste põhjal hoiatatakse firmajuhte, et 40 Eesti palgatöötajatest ei ole pühendunud kummalegi, ei firmale ega tööle (Juhtimine, veebruar 2003). Kas kohandamata mõõtmisvahenditega ning selle valimiga on võimalik nii kategoorilisi järeldusi teha? Järsku kujundame hoopis stereotüüpe, mis pigem tööd takistavad, kui soodustavad? Väga paljudes käsitlustes tuuakse esile nende nähtuste seosed ning meie skaalad peegeldavad teataval määral eelpool nimetatud uuringutega analoogseid nähtusi.

Arvamuste vahetus toob avalikuks veel mõnegi uurimuse tulemused ning süvendab arusaama, et arvamuste mõõtmine nõuab täpsust nagu teisedki mõõtmised. Olen edenemise osas optimistlik, sest väga paljud asjast huvitatud on saanud haridust, milles neid mõisteid selgitatakse.