Dramaatika majanduslehe moodi

See on tõsiasi, et piimasektor on olnud juba aastajagu madalseisus. Tootjate jaoks on olnud toorpiimahind 2.65, mis on väiksem kui omahind. Tootmismahud on tulenevalt turuolukorrast 2002. aastal vähenenud. Samas EL toetused lähtuvad otseselt meie liitumiseelsest tootmisvõimsusest, samuti on meie liitumiseelsed tootmisnäitajad arvestatavad piimakvootide määramisel, mis omakorda määravad ära Eesti tulevased ekspordivõimalused.

Kogu piimasektori olulisim küsimus on põllumajandustootjate jaoks allasurutud hind. Olgem ausad: kõik senised langused on maksnud lõpuks kinni põllumees. Piimatööstused on usinalt saaginud seda oksa millel ise istuvad, seetõttu ei jätku Eestis enam toorainet ja meil on hulgaliselt ülevõimsusi. Hetkel polegi võimalik päris kindlalt väita, kas praegune hinnalangus tootjatele on tingitud niivõrd maailmaturu madalatest hindadest või kohalike tööstuste üleinvesteeringutest. Kõikide koosmõjude arvestamiseks ja järelduste tegemiseks on vajalik põhjalikum analüüs.

Tihtipeale saan ministrina kirju mõnelt talunikult, et ministeerium ostaks talle näiteks traktori või muu vajaliku töövahendi. No ei ole siiani ostnud! Küll aga on vajalik luua objektiivsed ja võrdsed alused ettevõtjatele nii traktoriostu võimalusteks, turul tegutsemiseks kui ka piimatootmiseks ja töötlemiseks. Selline raamide loomine on ministeeriumi põhitöö. Nimetada seda erakorraliseks tegevuseks??

Kui majandusajaleht soovib sisulise (piimasektori) analüüsi asemel keskenduda väljamõeldud dramaatikale, on see loomulikult tema enda valik. Kes sellest aga kasu lõikab, on juba omaette küsimus.