Kaos annab lootust

Juhtimisteaduses on sajandivahetuse eel aset leidnud paradigma nihe. Midagi sarnast, nagu toimus pea sada aastat varem füüsikas. Siis, kui Newtonilt ja Descartes?ilt pärit mehhanitsistlik maailmakäsitlus ei suutnud enam seletada aatomist väiksemate osakeste jälgimisel fikseeritud fenomene. Juhtimisalaste arusaamade muutust pole aga paljud juhid märganud tänaseni ning püüavad ikka veel tegutseda põhimõtete järgi, mis tuginevad Newtoni mehhaanikale ja 20. sajandi teaduse saavutustele.

Juhtimisteaduse uue paradigma oluline tähis oli Margaret Wheatley teedrajav raamat ?Juhtimine ja loodusteadus ? korra otsinguil kaootilises maailmas? ja selle fenomenaalne edu kogu maailmas. Raamatut on peetud uue juhtimisteaduse aluseks, see nimetati ilmumisaastal parimaks juhtimisraamatuks ja on arvatud kümne maailma kõigi aegade mõjukaima juhtimisraamatu hulka. Margaret Wheatley väidab, et juhtimisalase ebaedu põhjuseks on katse liikuda 21. sajandil ringi 17. sajandi kaartide abil.

Enamik juhte on oma hariduselt insenerid või majandusteadlased. Harvem eksib nende hulka loodus- või sotsiaalteadlasi. Nii ei märkagi paljud, et nende juhitav ettevõte on tegelikult pigem elusorganism kui elutu mehhanism. Tavaline insener-juht joonistaks ettevõtte skemaatilise kujutise sirgjoontega ühendatud kastide kujul ja peaks organisatsiooni parimaks võrdkujuks mehhanismi, masinat. Masina ideaalseisund on tasakaal, parimal juhul täidab iga selle osa täpselt ja kõrvalekalleteta talle määratud funktsiooni. Rikkimineku korral saab iga osa uue vastu välja vahetada. Igasugune ?isetegevus? ? kõrvalekalle määratud funktsioonist ? on käsitletav häirena ja toob kaasa korrigeeriva sekkumise ?keskusest?. Seal tipus on tark juht või juhtide grupp, kes kõike teab, ette näeb, otsustab ja korrigeerib. Sellise arusaama tõttu surevad paljud organisatsioonid otseselt ja paljud töötajad kaudselt. Organisatsioonid lakkavad lihtsalt olemast, nii nagu on kadunud suurem osa kümne aasta taguseid maailma tippettevõtteid. Inimesed ?surevad? niisugustes organisatsioonides. Neid tapab igavus ja rutiin. Nad tüdinevad sellest, et kogu nende võimekusest ei vaja nende tööandja enamat kui kümnendikku. Nagu liinitootmise rajaja Ford, kes kurtis, et efektiivset tootmise korraldamist segab asjaolu, et koos vajaliku kätepaariga tuleb tööle võtta inimene.