Venemaa ja Hiina ? strateegilised rivaalid

Kohtumise käigus kinnitati kava hakata rajama naftajuhet Irkutski-Dalingi suunal, loodetav maht oleks 219 mln barrelit aastas, mis mingil määral leevendaks Hiina kasvava majanduse energianälga. Kuid ka vene enda analüütikud hindavad selle projekti tõenäosust üpris madalalt, põhjuseks reaalne arusaam võimalusest liigselt tugevdada praegust partnerit, tulevast rivaali.

Esmapilgul näikse Venemaale Hiinat rohkem vaja kui vastupidi. Mõlemaid seob soov kindlustada multipolaarne maailmakord ehk soov kindlustada omale tegevusvabadus ?oma? mõjusfääris.

Putini nõunik Illarionov tunnistas hiljuti (kõnes Carnegie Fondi konverentsil ?Venemaa ? kümme aastat hiljem? 8. juunil 2001), et Venemaal ei ole mingit muud võimalust kui otsida häid suhteid oma suure ja kasvava mõjuvõimuga naabriga. Naabriga, kes tema sõnul hiljemalt 55 aasta jooksul saavutab maailmas positsiooni nr 1 ? nii majanduses, rahvaarvus kui rahvusvahelises poliitikas. Viimaste aastate üha tihenevate kontaktide taustal ning ülisõbralikest õlalepatsutustest hoolimata on selge, et Venemaal on selles strateegilises mängus kanda noorema venna roll. Küll aga on taktikalistel kaalutlustel oma jõupingutusi kasulik ühendada, eelkõige sõjalis-poliitilises koostöös.

Vaatamata kinnitustele, et leping ei kanna sõjalist iseloomu ega pole suunatud kolmandate riikide vastu, räägib lepingu tekst teist keelt. Punkt 9 sätestab, et nii otsese kui näiva ohu korral asuvad osapooled konsultatsioonidesse, eesmärgiga oht likvideerida.

Eriti kummalisse situatsiooni seab Venemaa lepingu punkt 5, mis deklareerib Venemaa leppimatust Taiwani iseseisvuse küsimuses. Kui jälgida ülejäänud teksti, mis kohustab lepingu partnereid toetama teineteist territoriaalse terviklikkuse küsimustes, joonistub tahes-tahtmata järeldus: Hiina soovib kindlustada tagalat ning leida liitlast pikaleveninud konfliktis. Venemaa osutub nii vähemalt Hiina kaasosaliseks paratamatus vastuseisus USAga, kes on korduvalt avaldanud vastuseisu Taiwani kriisi mitte-diplomaatilisele lahendamisele.

Iseloomulik on seegi, et kui varem on Venemaa esindajad korduvalt rääkinud strateegilistest telgedest Moskva ja Pekingi vahel, siis on Hiina ametlik reaktsioon olnud tagasihoidlik. Moskva esitatud taotlusi uute lepingute sõlmimiseks 1980. a kehtivuse kaotanu asemel tõrjuti tagasi. Nüüd aga saavutas Hiina soovitud efekti ? tema initsiatiiv võeti Venemaa poolt rõõmuga vastu. Diplomaatilises keeles on see selge märk.

Venemaale on lepingut eelkõige vaja oma mõjuvõimu suurendamiseks USA domineerimise vastases mängus. Nii toimus kohtumine Hiina kolleegidega enne Ljubljana kohtumist, nüüdne leping sattus aga täpselt G-8 kohtumise ette.

Hiinale on Venemaad vaja kui tehnoloogia ja eelkõige relvastuse tarnijat. Viimast läheb Hiina reformitaval armeel hädasti vaja, analüütikute hinnangul küll esialgu oma lõunapoolsete huvide kinnistamiseks, kuid pikemas perspektiivis pole sugugi selge, kas samad relvad ei või mingil hetkel muutuda argumendiks omavaheliste probleemide lahendamisel?

1950. a lepingule järgnes 10 aastat suhtelist rahu, millele järgnes terav, relvakonfliktideni küündiv ligi 20 aastat kestnud periood. Kas ajalugu kordub?