Elekter on samasugune kaup nagu leib

Kui määratleme turumajanduses mingi kauba hinna, siis juba lühiajalise arengu tulemusena hakkame märkama majanduses tekkivaid disproportsioone: kas suuname energiavarustuse allakäigule (nagu on praegu juhtunud) või vastupidi, sellega tihedamalt seotud teised sektorid.

Kuidas tunduks, kui määratleksime direktiivselt importmasuudi, gaasi, bensiini siseturu müügihinnad või siis pankade intressid pikemaks perioodiks? Eks ole tuttav lugu ? mõnikümmend aastat tagasi tugines sotsiaalse õigluse argumentidele madal ja stabiilne leiva hind, mis tõi kaasa leiva söötmise loomadele loomasööda asemel.

Samuti pole tõsiseltvõetav argument väide, et kuna elektrienergia tootmise põhikütus on kodumaine põlevkivi, peaksime energeetika kaudu muud majandust ja sotsiaalset õiglust turgutama. Ei saa kuidagi kiita tegevust, mis viib hinnastruktuuri disproportsioonide kaudu ebamajanduslikkusele ja kohalike loodusvarade raiskamisele.

On õige, et peaksime mõnevõrra sekkuma energiasektori kui loomuliku monopoli juhtimisse. Siiski ei tohi seda teha hindade, vaid sektori tulemusootuste kaudu, määratledes rentaabluse jm põhilised finantsnäitajad.

Kui meil endal selleks tarkust väheks jääb, saame kasutada võrdlust analoogsete ettevõtete tegevusega või vastavaid arenguid analoogse energiakasutusega riikides. Kui aga püüame määratleda müüdava kauba hinda, siis kirjutame endale turumajanduse oludes välja rumaluse sertifikaadi. Sest demonstreerime ju igale majandusmehhanismidest vähegi aru saavale analüütikule, et meil pole aimugi ei meile kuuluvast ettevõttest ega selle tegevust mõjutavaist majandusmehhanismidest ning me ei soovigi tegelda oma kapitali juhtimise ega üldise majanduskliima tervendamisega. Ja võibki saabuda parim aeg, et sogases vees kala püüda. Kas see ongi eesmärk?